Eelnõu 19.03.2003  

EESTI TÖÖTERVISHOIU ARENGUKAVA

aastani 2007

Sisukord

    Sissejuhatus

    Riigi strateegia

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Töötervishoiu Keskus

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Töötervishoiuteenused

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Koolitus ja väljaõpe

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007   

    Teadus- ja rakendusuuringud

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Infosüsteemid ja infolevi   

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

Sissejuhatus

ILO/WHO töötervishoiu ühiskomisjoni määratluse (1950; muudetud 1995) järgi “peab töötervishoid taotlema kõigi kutsealade töötajate füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist ning  säilitamist võimalikult kõrgel tasemel; töötajate seas töötingimustest põhjustatud terviseseisundi tõttu töölt eemaloleku vältimist; töötajate kaitset tööriskide eest, mis tulenevad tervisele ebasoodsatest teguritest; töötajale tervist säästva töökeskkonna tagamist, kusjuures töö peab olema kohandatud töötaja füsioloogilistele ja psühholoogilistele võimetele. Lõppkokkuvõttes tähendab töötervishoid töö kohandamist inimesega ning iga inimese kohandumist oma tööga”.    

Mis tahes riigi sotsiaalmajandusliku arengu käik sõltub suuresti tööjõu tervisest, töövõime ja motiveerituse tasemest, millega seoses on raske üle hinnata töötervishoiu rolli ühiskonnas.

Tänapäeva töötervishoiu tähelepanu keskmes asuvad kolm eesmärki:

1. töötajate tervise ja töövõime säilitamine ning edendamine;

2. töökeskkonna ja töö iseloomu parandamine, soodustamaks tööohutuse ja töötervishoiu arengut;

3. töökorralduse ja töökultuuri arendamine sellises suunas, mis toetab tööohutust ja töötervishoidu, edendab ettevõttes positiivset psühho-sotsiaalset mikrokliimat ja ladusat tööd, luues eelduse töö tootlikkuse suurendamiseks.

Euroopa Liidu sotsiaalharta nime all tuntud õiguslikult mittesiduv poliitiline deklaratsioon “Ühenduse töötajate põhisotsiaalõiguste harta” (1989) märgib artiklis 19, et “iga töötaja töökeskkonnas peavad olema rahuldavad tervishoiu- ja ohutustingimused”.

Viimaste aastakümnete jooksul on mõiste “töötervishoid” sisu oluliselt laienenud. Töötervishoiu peaeesmärk ei saa olla enam pelgalt tööõnnetuste ja kutsehaiguste ning tööst põhjustatud haigestumise  ärahoidmine, vaid kõigi töötajate tervise, töövõime ja sotsiaalse heaolu kaitse ning igakülgne edendamine. Ühteaegu tähendab see, et töötervishoid hõlmab olulise osa kogu riigi arengu sotsiaalmajanduslikust mõõtmest, samuti  töötajate inimõigustest.

Järjest selgemaks saab tõde, et katsed edendada töötervishoidu kitsalt ja isoleeritult, lahus  teistest sellega orgaaniliselt seonduvatest valdkondadest (rahvatervis, tervishoid, meditsiin, töösuhted ja tööhõive, keskkonnakaitse, haridus) ei too ega saagi tuua soovitud tulemust. Töötervishoid eeldab laiahaardelist ja integreeritud käsitlust, mille fookuses asub mitte lihtsalt töötaja, vaid inimene-ühiskonnaliige.

Töötervishoiuseisundi määratlejad, mida vajadusel tuleb töökohal nii mõjutada kui ka   kontrollida, on: 

• ohutu ja tervislik töö- ning olmekeskkond;

• majandus-, töösuhte- ja sotsiaalsüsteem, mis toetab elukvaliteeti, sotsiaalset tasakaalu ning inimeste võimalust osaleda neid otseselt puudutavate otsuste langetamises;

• töötavate inimeste sotsiaalkultuurilised tõekspidamised koos nende tervisliku käitumise

• kõrgetasemeline arstiabi ja preventsiooniteenused.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa regionaalbüroo on rõhutanud, et töötervishoiuarsti peaülesandeks on nõustada töökeskkonna kujundamise eest otsest vastutust kandvat tööandjat selles, kuidas: 

• identifitseerida ja hinnata töökoha terviseriske;

•  kaitsta ja edendada töötajate tervist;

•  teostada järelevalvet töökeskkonna ja töötegevuse tegurite üle, mis võivad mõjutada töötajate tervist;

• parandada töötingimusi ja töökeskkonda;

• säilitada töötervishoiuteenuste pakkumise kaudu ettevõtte töötajatele tervis ning saavutada (läbi ekspertnõuannete) asjaomase töökollektiivi tervise ja ohutuse võimalikult kõrge tase;

• tugevdada töökoha tervishoiu edendamist kui jätkuprotsessi, tõstmaks füüsilise, sotsiaalse ja organisatsioonilise töökeskkonna parandamise kaudu kõigi töötajate tööelu kvaliteeti, tervise ja heaolu taset;

• arendada töökorraldust ja töökultuuri, mis toetavad töötervishoidu ja tööohutust, edendavad positiivset sotsiaalõhkkonda ja ettevõtte sujuvat toimimist, seega tõstavad ettevõtte tootlikkust;

• kasutada inimvara juhtimist, suurendamaks töötajate töövõimet, et kohanduda paremini tööelu nõudmistega.

 Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTS), Eesti töökeskkonnapoliitika alusdokument mõistab “töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist” (§ 2 lg 1). TTS-i § 13-st “Tööandja kohustused ja õigused” lähtub, et tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ning õigused ei sõltu vähemalgi määral tööandja õiguslikust seisundist.

“Riiklik töötervishoiu programm aastani 2000”, mille üheks lähtealuseks oli Euroopa Liidu tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiiv 89/391/EMÜ, püstitas kolm põhieesmärki: 

• leida töötervishoiuspetsialistide asjatundlikkusele rakendus läbi multidistsiplinaarse rühma (s.o töötervishoiuteenistuse), kelle põhiülesanne on töökeskkonna terviseriskide vältimine või vähendamine, töötajate kutsetööst põhjustatud võimalike haigestumiste ärahoidmine;

• kaitsta töötajate tervist, aidata luua ning säilitada ohutut ja tervislikku töökeskkonda, samuti kohandada tööd töötaja võimete järgi, arvestades seejuures tema tervisliku seisundiga;

• tagada tööohutuse ja töötervishoiu probleemide kvaliteetne lahendamine rakendusuuringute abil.

Ei ole kahtlust, et ülalnimetatud programmi elluviimine andis teatud panuse töötervishoiusektori edendamisele ja asjakohaste struktuuride tekkimisele. Paraku ei võimaldanud programmi mõningane üldsõnalisus ja raskused vastava tegevuskava finantseerimisel, samuti arengusuundade isoleeritus  märkimisväärset edu saavutada.

Käesoleva ajajärgu, mida iseloomustavad olulised muutused tööelus (töö iseloomu teisenemine, töösuhete paindlikkuse ja deregulatsiooni suurenemine, väikeettevõtluse laienemine, töötajaskonna vananemine jne), üheks iseärasuseks on vajadus töötada välja suurel hulgal uusi siseriiklikke töötervishoiualaseid õigusakte, harmoneerides need Ühenduse õigusega,  samuti ratifitseerida sellealaseid välislepinguid (ILO konventsioonid jt), mis väljendavad rahvusvahelise tööõiguse  põhiseisukohti.

Käesoleva arengukava eesmärk on luua Eesti töötervishoiu arenguvisioon aastani 2007, võttes aluseks Sotsiaalministeeriumi töövaldkonnaga seonduva üldvisiooni ja strateegilised eesmärgid aastani 2007 ja tuues esile töötervishoiu koostisosade arengusuunad ja prioriteedid. Arengukava eesmärkide elluviimine toimub konkreetsete tegevuste ja abinõude kaudu, mida näeb ette asjakohane iga-aastane töötervishoiu tegevuskava.

Arengukava üldideoloogia rõhutab muu kõrval, et:

1)  töötingimuste ja töökeskkonna parandamine annab olulise positiivse panuse riigi üldisse arengusse, luues kindla aluse majandus- ja sotsiaalpoliitilisteks edusammudeks;

2)  investeeringud töötervishoidu ja tööohutusse, sealhulgas töötervishoiuteenistuste loomine, maksavad ühiskonnale kokku märgatavalt vähem kui õnnetuste ja haigustega seotud kulud;

3)   need äriühingud, mis peavad hädavajalikuks kaitsta inimese tervist töökeskkonnas ning edendavad töökeskkonnatingimuste, töökultuuri ja töökorralduse parandamise kaudu töötaja füüsilist ja vaimset tervist, tervislikke eluviise ning töövõimet, tõstavad sellega märgatavalt oma konkurentsivõimet ja mainet ühiskonna silmis.

Arengukava ülesehitus ja sisu lähtuvad Sotsiaalministeeriumi arengukavast (2000-2010), mis kajastab ministeeriumi lühi- ja pikaajalisi eesmärke ning tegevusplaane püstitatud eesmärkide saavutamiseks.

Riigi strateegia

Hetkeseis

Seadusandlus ja olemasolev infrastruktuur 

Eesti töötervishoiusüsteemi õiguslikuks aluseks on “Töötervishoiu ja tööohutuse seadus” (TTS, vastu võetud 16.06.1999) koos seadusest tulenevate asjakohaste rakendusaktidega (Vabariigi Valitsuse ja sotsiaalministri määrused, mida 2000. aastal kehtestati ühtekokku 14, 2001. aastal – 12). Töö seni puuduvate või muutmist vajavate õigusaktide väljatöötamise kallal jätkub.

2000. aasta mais ratifitseeris Eesti Vabariik Euroopa sotsiaalharta täiendatud ja parandatud variandi, millega Eestile muutusid õiguslikult siduvaks töötervishoidu puudutavad sätted (artikkel 3, § 1–3).

Töötaja tööhõivevõime tõstmine, teisisõnu inimeste tööga hõivatuse suurendamine on teema, mida tööhõivepoliitika vaatepunktist on käsitlenud Eesti Vabariigi tööhõive tegevuskavad, samuti koostöös Euroopa Komisjoniga 2001.   aastal valminud ühishinnangu dokument (JAP). See on ka arusaadav, kuna 1997. aastast alates, mil toimusid olulised murrangud ja ka tagasilöögid Eesti majanduses, kiirenesid tunduvalt tööhõive langus ja töötuse kasv.

Samal ajal on selge, et tööhõiveprobleeme ei saa lahendada ainuüksi tööhõivevõime tõstmise najal. Kuna tööhõivemäär on indikaator, mis  kujuneb töötaja töövõime ja tööhõivevõime koosmõju tulemusena, tuleb selle parandamise nimel mõistagi astuda samme nii töötaja töövõime kui ka  tööhõivevõime tõstmiseks. Ent asja võti peitub siiski inimese töövõime edendamises.

Kogu probleem omandab erilise tähenduse Eesti vananeva tööjõu kontekstis. Hetkel moodustavad 50–74-aastased meie tööjõus osalevatest umbes veerandi, järgmisel kümnendil aga ilmselgelt rohkem. Eesti tööhõiveuuring näitab, et noorte (15–24-aastased) kõrval on tööturul sattunud kõige suurema löögi alla just 50–54-aastased, kelle seas töötute arv on viimase kolme aastaga kasvanud 78 protsenti. Tekkinud olukorra üheks põhjuseks on kahtlemata selle vanuserühma mitteküllaldane töövõime ja tööhõivevõime. Meie nappiva tööjõu situatsioonis on eakate töötajate tööjõus osalemise motiveerimine ja võimaldamine nende töövõime ja tööhõivevõime edendamise ja säilitamise kaudu ülimalt oluline. Sellega säästab ühiskond kulutusi pensionisüsteemi ülalpidamisele, eakad töötajad aga saavad säilitada või isegi tõsta oma elukvaliteeti.

Tööhõivevõime on seotud tööstressiga, mida kogetakse siis, kui töökeskkonna nõudmised ületavad töötajate võime nendega toime tulla. Samuti põhjustavad stressi monotoonne töö või halb töökorraldus, pikaajaline töötamine üksinda ning muud sellelaadsed  tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis. Stressi võib põhjustada ka pikaajaline tööturult eemalejäämine ning tööhõivesse naasmisega seotud psühholoogiline pinge.

Toetudes Euroopa Liidu liikmesriikide kogemustele on põhjust uskuda, et tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustussüsteem võimaldab tööandjate ja töötajate majandusliku motivatsiooni kaudu jõuda senisest usaldusväärsema kutsehaiguste registreerimise tasemeni, mis omakorda loob eelduse adekvaatsemate preventsioonimehhanismide rakendamiseks tööga seotud haigestumise ärahoidmiseks. Samuti on läbi sellise süsteemi  rahastamise võimalik rakendada täiendavaid abinõusid töökeskkonna parandamiseks, kutsehaiguste ärahoidmiseks.

Eesti töötervishoiu arengus kujutab märkimisväärset teetähist sotsiaalministri käskkiri nr 39 (14.02.1995), millega reorganiseeriti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (EKMI) töömeditsiini osakond instituudi Töötervishoiu Keskuseks. Instituudi struktuuriüksusena tegutseva keskuse ülesandeks oli muuhulgas töötervishoiu arengustrateegiate ja õigusaktide väljatöötamises osalemine.

Taasiseseisvumise järgse töötervishoiureformi algusetapis tehti esialgu põhipanus riiklikult finantseeritavatele töötervishoiuinstitutsioonidele – EKMI Töötervishoiu Keskusele ja neljale kavandatavale piirkondlikule töötervishoiuteenistusele (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel). Kahjuks jäid nimetatud teenistused riiklike vahendite nappuse tõttu loomata, mis käivitas eraõiguslike töötervishoiuteenistuste tekkimise tänaseni kestva protsessi.

TTS-i § 20 lg 3 alusel moodustati 2000. aasta augustis Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutusena  Töötervishoiu Keskus, mis sedamaid võttis üle enamiku EKMI Töötervishoiu Keskuse funktsioone. Riigi töötervishoiupoliitikat ellurakendava keskuse põhiülesanne on töötervishoiualase tegevuse korraldamine ja koordineerimine riigis.

„Eesti haiglavõrgu arengukava 2015“ kontseptuaalsetest põhimõtetest lähtuvalt reformiti aastakümneid tegutsenud Kutsehaiguste Kliinik – riigi ainus kutsepatoloogia kõrgema astme institutsioon – 2001. aasta lõpus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) struktuuriüksusena tegutsevaks kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuseks. Kõik kliiniku senised põhifunktsioonid (kutsekahjustuse ja allergiahaiguse kahtlustusega patsientide konsulteerimine, diagnostika ja ravi; kutsehaiguste ekspertiis; residentide, arstide ja õendustöötajate koolituse ja täiendõppe praktikabaasi funktsioon) säilivad ka uues struktuuris.

Põhiosa töötervishoiuarstidest (seisuga 1. jaanuar 2002 oli Eestis 47 töötervishoiuarsti)  on tänaseni koondunud Tallinna, täiesti puuduvad niisugused arstid Kesk-Eestis. Töötervishoiuarstide territoriaalne jaotumine on pigem juhuslik, toimunud eelkõige maakonna puhtmajanduslikest eeldustest lähtudes.

Võttes aluseks Euroopa Liidu riikide kogemused (üks töötervishoiuarst teenindab 1400-1600 töötajat), on ilmselge, et ca 600 000 töötajaga Eesti vajab töötervishoiuteenuse kättesaadavaks muutmiseks senisest oluliselt rohkem töötervishoiuarste.

Oma tegevust nõuandeorganina töökeskkonna (sh töötervishoiu) küsimustes jätkab kolmepoolne, valitsuse, tööandjate ja töötajate esindajatest koosnev töökeskkonna nõukoda (loodud TTS-i § 21 alusel). Seaduse järgi täidab nõukoda järgmisi ülesandeid: 

• hindab korrapäraselt riigi töökeskkonna seisundit;

• kogub, vaatab läbi ja arutab sotsiaalpartnerite töökeskkonna parandamise ettepanekuid;

• analüüsib töökeskkonna parandamise abinõude tõhusust;

• teeb Sotsiaalministeeriumile ettepanekuid ja annab soovitusi töökeskkonna küsimustes;

• arutab Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja sotsiaalministrile esitatavate seaduste ja määruste eelnõusid ning annab nendele hinnangu;

• teeb ettepanekuid õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks.

Riiklikku järelevalvet kõigi töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle korraldab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev Tööinspektsioon.

Programmiline tegevus

Aastatel 1999-2000 viidi PHARE rahastamisel ellu „Töötervishoiu programm aastani 2000“

Programmi eesmärgiks oli:

• rakendada töötervishoiu spetsialistide asjatundlikkust multidistsiplinaarse rühma kujul - töötervishoiuteenistusena, kelle põhiülesanne on töökeskkonna terviseriski vältimine või vähendamine ja töötajate kutsetööst tekkida võivate haigestumiste ennetamine;

• kaitsta töötajate tervist ja aidata luua ning säilitada ohutut ja tervislikku töökeskkonda, samuti kohandada töö vastavaks töölise võimetele, arvestades seejuures tema tervisliku seisukorraga;

• tagada tööohutuse ja töötervishoiu probleemide kvaliteetset lahendamist töötervishoiu rakenduslike uuringute kaasabil.

 Töötervishoiu programmi aastani 2000  tegevuskava: 

• kiirendada töötervishoiu seadusloome protsessi;

• Töötervishoiu Keskuse väljaarendamine;

• Kutsehaiguste Kliiniku reorganiseerimine;

• töötervishoiuspetsialistide väljaõpe ja täienduskoolitus;

• töötervishoiuteenistuste loomine riigis;

• arendada töötervishoiualaseid rakendusliku iseloomuga uurimistöid;

• töötervishoiualase informatsiooni leviku korraldamine.

 Programmi käigus:

• 7. augustil 2000.a. moodustati riigiasutus Töötervishoiu Keskus;

• alustati Kutsehaiguste Kliiniku reorganiseerimist;

• loodi esimesed töötervishoiuteenistused (Medicover, Esmed );

• 1999.a. korraldati esimene Töötervishoiupäev Eestis.

2000. aasta augustis käivitunud PHARE partnerlusprojekt „Toetus Eesti töötervishoiusektorile aastatel 2000–2002“, mille osapoolteks olid Eesti Sotsiaalministeerium  ning  Soome  Töötervishoiu  Instituut  ja  kogumaksumuseks  619 000 EUR (9,68 milj krooni), hoogustas märgatavalt tegevust riigi töötervishoiu valdkonnas.

.

Projekti tulemusena:

• arendati Töötervishoiu Keskust;

• tugevdati töötervishoiuteenistuste infrastruktuure;

• tõsteti töötervishoiusektoris töötavate inimeste pädevust;

• koolitati töötervishoiuarste, -õdesid ja tööinspektoreid.

Järelevalve

Alates 2000 aastast viib Tööinspektsioon läbi töökeskkonna seisundi kontrollimist vastava metoodika alusel.

Töökeskkonna seisundi hindamine

(aastatel 2000-2002 hinnati kokku 4212 ettevõtet)

Hinnang töökeskkonnaalase töö korraldamisele ettevõttes

(aastatel 2000-2002 hinnati kokku 6045 ettevõtet)

Hinnang töökeskkonna ohuteguritele

(aastatel 2000-2002 viidi töökohtadel läbi  kokku 50945 mõõtmist)

Nagu näitab kutsehaiguste analüüs, diagnoositi 2002.aastal 129 esmast kutsehaigust (2001.aastal 282) 117 inimesel, kellest 73 olid mehed ja 44 naised. Äärmiselt erinevaks ja töötingimuste suhtes ebaadekvaatseks on kutsehaiguste diagnoosimise sagedus kujunenud piirkonniti - juba viiendat aastat järjest diagnoositi Põlvamaal (2002.aastal 21% kõigist kutsehaigustest), mis on oluliselt rohkem kui muudes Eesti piirkondades.

Tabel 1 Diagnoositud kutsehaigused maakonniti:

 Viimastel aastatel on kutsehaigustest enim diagnoositud vibratsioonitõbe (40-45% kõigist juhtudest), ülekoormushaigusi (30-35%), vaegkuulmist (15-17%). Kutsealade järgi diagnoositakse enim kutsehaigusi traktoristidel, põllutöölistel ja loomakasvatajatel, autojuhtidel ja bussijuhtidel. Enamus kutsehaigeid on vanuses 50-59 aastat.

Tööandja ja töötajate või nende esindajate hea koostöö töötervishoiu vallas on möödapääsmatuks tingimuseks tervisliku töökeskkonna ja hea sotsiaalkliima loomisel ettevõttes. Tuleb tunnistada, et käesoleval perioodil jäävad seesuguse koostöö võimalused paljuski kasutamata. Ehkki TTS-i sätted (§ 17 “Töökeskkonnavolinik” ja § 18 “Töökeskkonna Nõukogu”) näevad ette piisavalt head võimalused töötajate huvide kaitsmiseks ning esindamiseks tööohutuse ja -tervishoiu valdkonnas, jääb töötajate sellealane aktiivsus ometi suhteliselt madalaks. Tööinspektsiooni analüüs näitab, et kõnesolevad töötajate esindajad - töökeskkonnavolinikud - on valitud ning tegutsevad umbes 60 % kontrollitud ettevõtetes. Ettevõtete osakaal, kus on moodustatud spetsiaalne koostööorgan töökeskkonna nõukogu, on veelgi väiksem – ca 25 % kontrollitud ettevõtetest.

Kui võrrelda meie kutsehaiguste diagnoosimise arvnäitajaid suurema osa Euroopa riikidega, võttes samaaegselt arvesse üldist töökeskkonnaseisundit Eestis, võib teha põhjendatud järelduse - need näitajad ei ole mitmel põhjusel piisavalt usaldusväärsed ega võimalda adekvaatselt hinnata haigestumise ja töötingimuste vahelisi põhjuslikke seoseid.

Eesmärgid aastani 2007

Eesmärk: reguleeritud töötervishoiualane õigusruum

Eesmärgi elluviimiseks:

• tugevdada töötervishoiu õigusbaasi ja reaalsetest vajadustest lähtuvalt harmoneerida see Euroopa Liidu õigusega (2004);

• ratifitseerida töötervishoidu käsitlevad ILO konventsioonid C155 tööohutuse, töötervishoiu ja töökeskkonna kohta (1981) ja C161 töötervishoiuteenust osutavate struktuuriüksuste kohta (1985) (2004 ja 2005)  ;

• toetada igakülgselt töötervishoiu sidusarendamist rahvatervise, töösuhte- ja tööhõivesfääri, hariduse ning keskkonnakaitsega, toetades samaaegselt maksupoliitika väljatöötamist ja rakendamist, mis motiveeriks tööandjat tegema kulutusi töötajate tervise säilitamiseks ja edendamiseks ning töökeskkonna parandamiseks (2003-2006).

Eesmärk: välja töötatud funktsionaalne mudel kutsehaiguste diagnoosimiseks (2002 - 2003)

Eesmärgi elluviimiseks:

• kooskõlas Eesti haiglavõrgu arengukavaga (2015) ja TTSist tulenevate töötervishoiualaste kohustustega, Tööosakonna, Töötervishoiu Keskuse ja PERHi koostöös kujundada ümber tegevused, mida varem täitis Kutsehaiguste Kliinik, tagades ühteaegu selle põhifunktsioonide säilimise uue haiglavõrgu tingimustes (2003);

• töötada välja selline funktsionaalne mudel, mis võimaldab efektiivselt diagnoosida kutsehaigusi ja edukalt täita kõik talle pandud töötervishoiualased funktsioonid (2003).

Eesmärk: tagatud inimeste töövõime säilimine kogu tööea vältel

Eesmärgi elluviimiseks:

• ennetavate tegevuste ellu rakendamine inimese töövõime säilimiseks ja edendamiseks kogu tööelu vältel, rakendades vananeva tööjõu töötervishoiuga seonduvaid erimeetmeid (töö kohandamine vastavalt vanusele ja soole jt) (2003-2006);

• kavandatakse tööhõive tegevuskavades konkreetseid tegevusi ja abinõusid, suurendamaks inimese tööhõives osalemise võimet tema töövõime parandamise kaudu, kasutades selleks eeskätt töötervishoiule iseloomulikke meetodeid (2003-2006);

• osaletakse Rootsi programmis “Tööelu ja Euroopa Liidu laienemine”, mille käigus valmistatakse ette töövõime ja tööhõivevõime edendamist käsitlev arengukava (2002-2004).

Eesmärgid aastateni 2007

Eesmärk: väljatöötatud töötervishoiualased koolitusprogrammid

Eesmärgi saavutamiseks:

• Töötervishoiu Keskuse poolt töötatakse  koostöös Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudiga välja töötervishoiualased koolitusprogrammid ja metoodika, mis on kooskõlas püstitatud nõuetega (2005);

• Planeeritakse töötervishoiuõdede ja füsioterapeutide ettevalmistus Tallinna või Tartu Meditsiinikoolide baasil, nähes neile ette ka töötervishoiualase täiendkoolituse (2003-2006);

• tehnilist baasharidust nõudvate töötervishoiuspetsialistide kraadiõpe (bakalauruse-, magistri- ja doktoriõpe) koondatakse Tallinn Tehnikaülikooli töökeskkonna ja -ohutuse õppetooli ja ergonoomide osas Eesti Põllumajandusülikooli Põllumajandustehnika Instituudi juurde. Töötervishoiualane kraadiõpe (magistri- ja doktoriõpe) nähakse ette Tartu Ülikoolis (2005);

• tööhügieenikutele (keemikud, füüsikud, bioloogid), töötervishoiuõdedele, toksikoloogidele, füsioterapeutidele, ergonoomidele, epidemioloogidele ja psühholoogidele antakse võimalus rahvatervise magistrikraadi omandamiseks Tartu Ülikoolis. Edasist kraadiõpet võimaldatakse rahvatervise doktorantuuris (filosoofiadoktori kraadi omandamine). Töötervishoiualane doktorantuur arstidele nähakse ette TÜ arstiteaduskonna doktoriõppes meditsiinidoktori kraadi omandamisega, TÜ rahvatervise doktorantuuris filosoofiadoktorikraadi omandamisega, samuti taotletakse töötervishoiualast doktorikraadi rahvusvaheliste koolituskursuste kaudu (rahvatervise erialal Brimhealth süsteemis jm) (2003-2006);

• pööratakse tähelepanu töö(tegevus)teraapia distsipliinile Tartu Ülikoolis ja kutsenõustamisprogrammide väljatöötamisele kõigil õpetamise tasanditel (2005);

• uute õppeainete sisseviimisel tagatakse vajalikul tasemel koolitajate eelnev väljaõpe (2003) ;

• täiendkoolitusena korraldatakse täienduskursusi, seminare ja sümpoosione, nähes lektoritena ette kõrgkoolide õppejõude, kõrgelt kvalifitseeritud erialaspetsialiste ning tunnustatud välislektoreid (2003 – 2006);

• rahvusvahelise koostöö raames otsitakse võimalusi õpingute läbiviimiseks välisriikides, eelkõige Skandinaaviamaades (2003 – 2006);

• Töötervishoiu Keskuse poolt  töötatakse töötervishoiuspetsialistide jaoks välja WHO, ILO ja ELi sellealaseid seisukohti kajastavad vajalikus mahus täiendõppeprogrammid ja erialajuhendid (2004 –2006);

• töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevate õigusaktide rakendamiseks antakse Töötervishoiu Keskuse poolt  välja selgitavaid metoodilisi juhendeid ;

• arendatakse välja erialane raamatukogu Töötervishoiu Keskuse juures (2003–2005);

• luuakse töötervishoiu valdkonda hõlmav teabeotsingusüsteem (2003).

Töötervishoiuteenistuste juhtimise ja osutatavate teenuste kvaliteedi parandamiseks töötada välja koolitusprogrammid järgnevates valdkondades (2004-2005):

• klienditeeninduse parandamine ja personali arendamine;

• teenistuse kui äriettevõtte juhtimine;

• kvaliteedikontrolli juurutamine;

• töötervishoiuteenistuse ja ettevõtte ühistegevus kutsehaiguste ja teiste tööga seotud haiguste ennetamisel;

• töökeskkonna psühholoogiliste ohutegurite ja vaimse ülekoormuse vältimise tähtsus töö efektiivsuse tõstmisele. 

Eesmärk: kvaliteetne koolitustegevus

Eesmärgi saavutamiseks:  

• kvaliteetse koolitustegevuse tagamisel peetakse prioriteetseks kõrgetasemelise, ELi pädevustasemega võrreldava koolitajate kaadri ettevalmistamine, mis muu hulgas eeldab ka  vajaliku arvu eri funktsioonidega töötervishoiuspetsialistide kindlaksmääramist;  

• iga-aastaseks riiklikuks tellimuseks vastavatele kohtadele planeeritakse 5 kohta TÜ arstiteaduskonna töötervishoiu residentuuriõppesse, 3 kohta doktorantuuri-, 5 kohta kutsemagistri- ja 2 kohta teadusmagistriõppesse (2004-2006);

• jätkatakse töötervishoiuarstide ja -õdede spetsialiseerumiskursusi ning täiendõpet Töötervishoiu Keskuse juures kvaliteetse teenuse osutamiseks vajaliku spetsialistide arvu saavutamiseni (2003-2006);

• koolitajate täiendõppeks kasutatakse ELi abiprogrammide ja projektide ning rahvusvahelistest koolituskursustel osalemise võimalusi (2003–2006);

• nähakse ette, et töökeskkonnaalase algõpetusega hõlmatakse ka üldhariduskoolide vanemate klasside õpilased, kes esmakordselt tulevad tööturule (2006);

• soovitatakse Haridus- ja Teadusministeeriumil teha töökeskkonnaalase algõpetusega algust põhikooli- ja gümnaasiumiastmes (lõpuklassides), mille käigus  õpilasi tutvustatakse töökeskkonna võimalike tervisriskidega erinevatel elualadel ja riskide vältimise või minimeerimise meetoditega (2004).

Teadus- ja rakendusuuringud

Hetkeseis

Läbi aastakümnete on Eestis olnud põhiliseks töötervishoiuvaldkonnaga tegelevaks teadusasutuseks Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut. Instituudi kutsepatoloogia osakonna baasil tekkis 1970-ndatel aastatel Kutsehaiguste Kliinik, mis kuni viimase ajani tegeles kutsehaiguste diagnoosimise ja ekspertiisiga. Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis läbiviidud töötervishoiualased teadusuuringud võib tinglikult jaotada kolme etappi:

I etapp (1947–1977) - iseloomustab põlevkiviprobleemidega tegelemine. Nimetatud perioodi jooksul ilmus kokku kümme peamiselt venekeelset teadustööde kogumikku.

II etapp (1977–1995) - iseloomustab uurimistööde temaatika avardumine ja viljakas koostöö Soome Töötervishoiu Instituudiga. 1977. a. toimus Soome-Eesti esimene ühissümpoosium Tallinnas, millele järgnes 2–3 aastaste vaheaegadega veel kuus ühissümpoosiumi.

III etapp (1995-2001) - Töömeditsiiniosakonna ümbernimetamine 1995. aastal EKMI Töötervishoiu Keskuseks oli põhimõttelise tähendusega. EKMI Töötervishoiu Keskuse loomise tähendus seisnes selles, et Eesti iseseisva riigina ei vajanud ainuüksi töötervishoiualase teadustööstruktuuri, vaid institutsiooni, kes tegeleks õigusloome, töötervishoiuspetsialistide koolituse ja töö­tervishoiu­­teenistuse loomisega riigis.

2001. a. jäeti Haridusministeeriumi Teaduskompetentsi Nõukogu otsusega ainus EKMI poolt esitatud töötervishoiu valdkonna uurimusteema Eestis “Ekspositsioon tervistohustavatele tööteguritele, nende toime töövõimele, meetmed töövõime säästmiseks ja töövõimelisuse pikendamiseks” finantseerimata. Teadustöö jätkamise mõttes osutus see EKMI-le rängaks löögiks.

Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 2003 korraldusega nr 158 korraldatakse 1. maiks 2003 EKMI koos Eesti Tervisekasvatuse Keskuse ja Rahvatervise ja Sotsiaalkoolituse Keskusega ümber Tervise Arengu Instituudiks (TAI).

Teadustöötajate koosseis EKMI-s 2002: Töötervishoiu alal töötab 4 töötajat, neist kaks teadusedoktorit, üks teadustekandidaat ja üks arst-spetsialist. (2000.a.töötas 17 töötajat).

Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudis on töötervishoiualane uurimistöö toimunud seni kahes valdkonnas:

1)   psühho-sotsiaalne töökeskkond ja tervis juhtivates-teenindavates ametites (tööstress ja läbipõlemissündroom õpetajatel, arstidel, õdedel), töökoormus, motivatsioon ja tööga rahulolu; vaimne töövõime ja töövägivald;

2)   uuringud ruumiõhu sündroomist kontoritöötajate hulgas.

Tartu Ülikooli  teadustöötajate koosseis 2002: TÜ Arstiteaduskonna Tervishoiu Instituudis on töötervishoiualastesse projektidesse kaasatud 1 teadur, keskkonna- ja töötervishoiu õppetoolis on 2 inimest õppejõu ülesannetes, kelle töökohustuste hulka kuulub teadustöö, samuti üliõpilaste, magistrantide ja doktorantide juhendamine.

Töötervishoiuga seonduvaid alus- ja rakendusuuringuid (ergonoomia, tööstress, töökeskkonna parameetrid jmt) on teostanud  ka Tallinna Tehnikaülikool ning Põllumajandusülikool.

Eesmärgid aastani 2007

Eesmärk: toimiv teadustöö

Eesmärgi saavutamiseks:  

Lähtudes töötervishoiu süsteemse ja efektiivse arendamise põhimõtetest, toetatakse senisest enam töötervishoiualast teadustegevust Eesti juhtivates teaduskeskustes (TAI, TÜ). Töötervishoiualase teadustegevuse edendamisel tihendatakse sisulist koostööd riigi- ja teadusasutuste vahel. Teadus- ja rakendusuuringute läbiviimise üldine koordineerimine kuulub Töötervishoiu Keskuse tegevusalasse (2003-2006).

Eesmärk: teostatud järgmised rakendusuuringud:

1) Erinevate kutsealade töötajate ja erinevate soo-vanusgruppide töövõime selgitamine ning inimeste töövõimet mõjutavate tegurite (eriti töötingimuste) hindamine.

2) Ülekoormushaiguste (varajane) diagnostika ja ravi täiustamine; vaimsest ja füüsilisest ülekoormusest tingitud töövõime alanemise astme määramise kriteeriumide väljatöötamine (seonduvate küsimuste teaduslik läbitöötamine – abinõud ülekoormushaiguse ennetamiseks).

3)  Kantserogeensete ohuteguritega töökohtade riskihindamine ja preventsioon.

4)  Biomonitooringu aluste väljatöötamine erinevate töökeskkonna ohuteguritega (keemiliste, füüsikaliste, bioloogiliste, psühho-füsioloogiliste, ergonoomiliste ja sisekeskkonna mikrokliima) kokkupuutuvate töötajate terviseseisundi hindamisel.

5) Töökeskkonna seisundi ja töötajate tervise hindamise statistilised mudelid; kutsehaiguste ja tööõnnetuste epidemioloogia & statistika; nende tekke-põhjused ja vältimise võimalused

6)  Töötervishoiuteenuste osutamise efektiivsed mudelid Eestis; riskianalüüs ja töötaja tervisekontrolli mikro- ja makroökonoomika

Eesmärgi saavutamiseks 

• realiseeritakse ülalnimetatud töösuunad lühiajaliste (3–4-aastaste) teadusprojektide näol (2003-2006);

• töötervishoiu teadus- ja rakendusuuringute otstarbekuse ja tulemuslikkuse indikaatoriteks loetakse uuringute alusel välja töötatud soovitusi ja ettepanekuid, arengumudeleid, teadusartikleid, metoodilisi ja õppematerjale, korraldatud temaatilisi konverentse ja sümpoosione ning ka rahvusvahelistel konverentsidel osalemist ettekannetega uurimistöö tulemuste kohta. Töötervishoiualaste teadus- ja rakendusuuringute süsteemseks ja kõrgetasemeliseks korraldamiseks on vajalik suunata põhitähelepanu juhtivstruktuuride väljaarendamisele (2003-2006).  

Eesmärk: olemasolev efektiivne, pädev töötervishoiualane teadusstruktuur

Eesmärgi saavutamiseks

• kujundatakse TAI teadusosakonna töötervishoiu üksus efektiivselt toimivaks, pädevate selle ala asjatundjatega komplekteeritud ja vajalikul tasemel finantseeritavaks töötervishoiu rakendusuuringute struktuuriks (2003–2005);

• Tartu Ülikooli jt kõrgkoolide õppejõudude ja üliõpilaste teadustegevuse kaudu viiakse uusi teadmisi õppeprogrammidesse, tagades teoreetilise õppematerjali täiustamise ja efektiivsemate meetodite rakendamise erialases praktikas. Töötervishoiualast teadustööd TÜ Arstiteaduskonna kraadiõppes on vaja riiklikult toetada magistrantuuri- ja doktorantuurikohtade rahastamise kaudu, igal aastal eraldatakse TÜ arstiteaduskonnas 3 doktorantuuri, 3 teadusmagistri ja 5 kutsemagistri õppekohta töötervishoiu erialal (2004–2007);

• Töötervishoiu Keskuse, TAI teadusosakonna ja Tartu Ülikooli poolt  töötatakse välja konkreetne koostöömudel töötervishoiualaste teadus- ja rakendusuuringute teostamiseks  (2005);

• töötervishoiualaste uuringute valdkonnas teeb TAI teadusosakond koostööd Tallinna Tehnikaülikooli ja teiste juhtivülikoolidega, samuti välisriikide uurimisasutustega (Soome Töötervishoiu Instituut jt) (2003-2006).

Infosüsteemid ja infolevi

 Hetkeseis

Töötervishoiualase tegevuse korraldamine ja koordineerimine ning  olukorra analüüs eeldab suure hulga töökeskkonna, töötervishoiuteenistuste tegevuse, kutsehaigestumise jms seonduvate andmete kogumist ja töötlemist. Vabariigi Valitsuse töökeskkonnapoliitika (1998) kohaselt on sellealase informatsiooni ja andmete kogumise põhieesmärk nende süstematiseerimine, analüüs ja levitamine piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Tähtis on mõista, et mitte ühtki pädevat töötervishoiu- ja tööohutusalast otsust ei ole võimalik teha ilma informatsioonita, mis edastatakse statistika, uuringutulemuste, nõuannete jm. kuju. Et ühiskond on sageli sunnitud lahendama mitmeid probleeme üheaegselt, kerkib paratamatult üles küsimus rohkem või vähem tähtsate tegevuste määratlemisest, oma prioriteetsete tegevuste väljaselgitamisest. Taas annab selleks võimaluse omandatud informatsioon.

Töökeskkonnas ja tööelus üldse on töötaja üheks põhiõiguseks omada teavet asjaoludest, mis teda mõjutavad või võivad mõjutada. Töötaja peab terviseriskide vältimiseks omama täielikku teavet ohutegurite kohta oma töökeskkonnas, tundma häid töö tavasid ning teadma, kuidas kaitsta end võimalike ohtude eest.

Töötervishoiualase infolevi aluseks Eestis on: 

• käesolev Eesti Töötervishoiu Arengukava (aastani 2007);

• Eesti töökeskkonnapoliitika dokument (1998);

• Töötervishoiu Keskuse ülesandeid ja funktsioone käsitlevad asjakohased sätted TTSis ja asjakohastes Sotsiaalministri määrustes;

• Eesti riiklik infotehnoloogia programm.

Käesolevat perioodi tervikuna iseloomustab andmebaaside vähesus ja andmete fragmentaarsus ning lünklikkus, infolevi teatav juhuslikkus. Ettevõtted, töötervishoiustruktuurid ja muud huvigrupid valdavad väga erineva taseme ja ulatusega infot, kasutades seda väga erineval moel. Puudub ühtne arusaam sellest, millist infot ja kellelt on vaja koguda ning kus andmebaasid peavad asuma. Täit selgust pole selleski, milliste indikaatorite põhjal tuleks riigis tervikuna ja eri tasanditel hinnata töötervishoiualast olukorda.

Massimeedia kaudu laia elanikkonda puudutav infolevi töötervishoiu vallas on senini olnud suhteliselt juhusliku iseloomuga ja ka ühekülgne. Parem on infovahetus  töötervishoiu spetsialistide vahel, seda tänu märkimisväärsetele arengutele internetiühenduses.

Oluliseks informatsiooniallikaks nii laiale üldsusele kui ka selle ala spetsialistidele on aastaid olnud ajakiri “Eesti Töötervishoid”, mis ilmub juba kümnendat aastat. Ülalnimetatud PHARE-Twinning projekti tegevuste raames alustati töötervishoiu keskraamatukogu väljaarendamisega Töötervishoiu Keskuses, anti välja infolehti, korraldati pressikonverentse jm.

Töötervishoiu infovahetuse edendamise seisukohast on olulist rolli mänginud traditsiooniks muutunud töötervishoiupäev iga aasta  septembrikuus.

Kahjuks puudub käesoleval ajal veel ühtne riiklik töökeskkonna (sh töötervishoiu) infovahetuse süsteem ja avalik andmevõrgustik, kuigi näiteks Tööinspektsioon valdab suhteliselt adekvaatset infot riigi töökeskkonna, kutsehaigestumiste ja tööõnnetuste kohta. Ühtse infovahetuse süsteemi ja andmevõrgustiku loomisega alustati PHARE-Twinning projekti raames.

Infolevi ja -süsteemide arengu seisukohast tuleb pidada oluliseks praegu toimivat Läänemeremaade töökeskkonnavõrgustikku TELEMATIC, mille internetileheküljel saab vajalikku teavet regiooni 10 riigi töökeskkonnapoliitika põhidokumentide, töökeskkonnasüsteemi struktuuri ja institutsioonide, vastava õigusbaasi (seadused, määrused jm riiklikud dokumendid), statistika, koolituse, konverentside jms kohta.

Sotsiaalministeeriumi tööosakonna ning Tööohutuse ja Töötervishoiu Euroopa Agentuuri (Bilbao) poolt viidi ellu koostööprojekt (2001–2002), mille peaeesmärgiks oli arendada osapoolte vahelist infolevi tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas ning luua Sotsiaalministeeriumi sellealane internetilehekülg, kust oleks võimalik saada samalaadset teavet, nagu seda pakuvad analoogilised Euroopa Liidu liikmesriikide internetileheküljed.

 Eesmärgid aastani 2007

Eesmärk: töötervishoiualane infovõrk

Eesmärgi saavutamiseks:

• viiakse ellu ja arendatakse edasi PHARE-Twinning projekti “Toetus Eesti töötervishoiu sektorile” rakendamise käigus välja töötatud “Eesti töötervishoiu infolevi strateegia” põhisuundi (2003–2006);

• tehakse infolevi valdkonnas koostööd Põhjamaade, Euroopa Liidu, samuti asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega ja Läänemeremaade töökeskkonna infovõrgustiku liikmetega (2003-2006);

• selgitatakse välja infolevivajadus ja sihtgrupid (2003);

• TTK ja Tööinspektsioon arendavad välja töötervishoiu (töökeskkonna) valdkonda hõlmava infovõrgu, mis kaardistaks kogu sellealase olukorra ja tegevuse, aitaks kaasa materiaalse ja inimressursi optimaalsele jaotumisele piirkonniti, looks ühtsed tööpõhimõtted (2005);

• TTK ja Sotsiaalministeeriumi tööosakond tutvustavad töötervishoiu ja tööohutuse põhiseisukohti ja poliitikat  erinevatele huvigruppidele ja otsustajatele (2003-2006);

• nähakse iga-aastastes töötervishoiu tegevuskavades ette tegevusi, mis on suunatud vajaliku info paremale kättesaadavusele ettevõttes (2003-2006);

• võetakse meetmeid  elanikkonna üldise töötervishoiualase  teadlikkuse tõstmiseks (2003-2006);

• korraldatakse ja arendatakse ning täiustatakse  info kogumise ja levitamise viise (2003–2006);

• suheldakse massimeediaga  ja propageeritakse töötervishoidu  kui elukvaliteedi parandamise olulist vahendit (2003–2006);

• asjakohaste institutsioonide võrdõiguslikku printsiipi järgides arendatakse edasi töökeskkonna- ja töötervishoiualast riiklikku infovõrgustikku „Eesti Töötervishoid“, seal hulgas sellealast infoserverit www.tervishoid.ee (2003–2007);

• töötatakse välja mudelid ühetaoliste andmebaaside koostamiseks ja tehnilised lahendused nende haldamiseks (2004–2005);

• arendatakse infotehnoloogilist  koostööd kõigi töötervishoiustruktuuride vahel (2003–2006);

• luuakse ja võetakse kasutusele erinevad infoedastuskanalid, täiendatakse ja laiendatakse ühtlustatud andmebaaside kasutamist (2003–2006).

Eesmärk: välja töötatud töötervishoiu indikaatorid ühtse infosüsteemi jaoks

Eesmärgi saavutamiseks: 

• moodustada laiapõhjaline (Sotsiaalministeerium, Tööinspektsioon, Töötervishoiu Keskus, töötervishoiu teenistused, WHO esindaja, tööandjate ja töötajate organisatsioonid jt) töörühm (2004);

• ühtse infosüsteemi loomisel pidada esmatähtsaks põhi- ja täiendavate indikaatorite kindlaksmääramise, mille abil on võimalik hinnata töötervishoiu olukorda riigis (2004-2005);

• määratleda vajaminev andmestik(2004);

• määratleda andmete haldajad(2005);

• määratleda andmete kogumise ning vahetamise kord ja kanalid (2005).

Eesmärk: loodud kutsehaiguste, tööst põhjustatud haigestumiste ja tööõnnetuste registrid

Eesmärgi saavutamiseks 

• arendada töötervishoiualase infotehnoloogia valdkonnas tihedat koostööd Tööinspektsiooni ja Töötervishoiu Keskuse vahel, loomaks ettevõtete töökeskkonna ning kutsehaigestumiste, tööst põhjustatud haigestumiste ja tööõnnetuste registrid (2003-2004);

• koostöö tõhustamiseks luua asjakohased ad hoc ühiskomisjonid (töörühmad). Tööinspektsioonil ja Töötervishoiu Keskusel näha oma tegevus- ja arengukavades ette asjakohaseid (ühis)meetmeid ja (ühis)üritusi ülalnimetatud registrite loomiseks ja andmebaasi laiendamiseks. Registrid tagavad ülevaate saamine töötervishoiu ja töökeskkonna alasest tegevusest vabariiklikul tasandil, mis võimaldaks hinnata hetke olukorda, tuua välja kitsaskohti, jaotada optimaalselt olemasolevaid materiaalseid ja inimressursse, ühtlustada tööd erinevate ametkondade vahel, hinnata töötervishoiualase teenuse kvaliteeti ning püstitada kaugemaid poliitilisi ja majanduslikke eesmärke (2003-2004).

Eesmärk: töötervishoiualase teabe ja heade tavade levik

Eesmärgi saavutamiseks

• Töötervishoiu Keskusel koos Tööosakonnaga korraldada WHO ja ILO töötervishoiualaste juhendmaterjalide ning metoodiliste soovituste, samuti nn head tava tutvustavate materjalide ja juhiste tõlkimist ning trükis avaldamist (2003-2006);

• pidada töötervishoiuteenuste osutajate kutsealase arengu seisukohalt oluliseks juhendite väljatöötamist töötervishoiuteenistuste juhtimise ja teenuse osutamise korraldamise kohta (struktuuriüksuste juhtimine, klienditeenindus, infotehnoloogia kasutamine jne) (2004-2005);

• Töötervishoiu Keskusel ja Tööinspektsioonil koos Tööosakonnaga töötada välja asjakohaseid juhend- ja õppematerjale, reageerides adekvaatselt olulistele muutustele seoses töötingimuste, ettevõtluse ja tööjõu iseloomuga (2003 ja 2006);

• Töötervishoiu Keskusel ja Tööinspektsioonil (kooskõlastatult Tööosakonnaga) näha oma iga-aastastes tööplaanides ja tegevuskavades ette töötervishoiu (töökeskkonna) edendamist ja sellesisuliste õigusaktide rakendamist käsitlevate trükiste ja muude materjalide, samuti töötervishoiuarstidele ja teistele töötervishoiuspetsialistidele ning tööinspektoritele mõeldud juhis- ja õppematerjalide väljaandmist (2003-2006).

Eesmärk: töötervishoiuteenuse optimeerimine ja lihtsustamine

Eesmärgi saavutamiseks

• luuakse töötervishoiuteenust pakkuvate institutsioonide keskne infoserver , mille ülesandeks on tagada  töökeskkonda puudutava andmebaasi (kontrollitud ettevõtete andmete) kättesaadavus (2005);

• luuakse töökeskkonnastruktuuridele võimalused vajaliku statistika saamiseks ning üldsuse sellekohaseks teavitamiseks (2003).

• tagatakse ulatuslik ja igal ajahetkel kättesaadav statistika, mis võimaldab paremini juhtida töötervishoiu tegevust riigis, selgitada välja kitsaskohad ja probleemid ning määratleda töötervishoiu- ja töökeskkonnaalaseks tegevuseks vajalikke inim- ja materiaalseid ressursse. Keskne andmebaasiserver ja ühtne eestikeelne tööprogramm annab järgmised võimalused töö efektiivsemaks muutmiseks:

            a.    võimaldab teha uuringuid ja koguda andmeid optimaalselt ja väiksema ajakuluga;

            b.    võimaldab teenuse pakkujatel jälgida turul pakutavat ning vältida juba tehtud uuringute tarbetut kordamist (ettevõtete topeltkontrollimine jms), annab võimaluse suunata oma tegevuspiirkonda, kus selle järele on nõudlus;

            c.    võimalus jälgida töötaja kutseanamneesi ja ambulatoorset kaarti;

            d.    võimaldab koostöö arendamist töötervishoiuteenuse pakkujate ja perearstide vahel.