Eelnõu 19.03.2003  

EESTI TÖÖTERVISHOIU ARENGUKAVA

 

aastani 2007

        


Sisukord

 

    Sissejuhatus

    Riigi strateegia

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Töötervishoiu Keskus

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Töötervishoiuteenused

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Koolitus ja väljaõpe

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007   

    Teadus- ja rakendusuuringud

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

    Infosüsteemid ja infolevi   

    Hetkeseis ja eesmärgid aastani 2007

 


Sissejuhatus

 

ILO/WHO töötervishoiu ühiskomisjoni määratluse (1950; muudetud 1995) järgi “peab töötervishoid taotlema kõigi kutsealade töötajate füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist ning  säilitamist võimalikult kõrgel tasemel; töötajate seas töötingimustest põhjustatud terviseseisundi tõttu töölt eemaloleku vältimist; töötajate kaitset tööriskide eest, mis tulenevad tervisele ebasoodsatest teguritest; töötajale tervist säästva töökeskkonna tagamist, kusjuures töö peab olema kohandatud töötaja füsioloogilistele ja psühholoogilistele võimetele. Lõppkokkuvõttes tähendab töötervishoid töö kohandamist inimesega ning iga inimese kohandumist oma tööga”.    

 

Mis tahes riigi sotsiaalmajandusliku arengu käik sõltub suuresti tööjõu tervisest, töövõime ja motiveerituse tasemest, millega seoses on raske üle hinnata töötervishoiu rolli ühiskonnas.

 

Tänapäeva töötervishoiu tähelepanu keskmes asuvad kolm eesmärki:

 

1. töötajate tervise ja töövõime säilitamine ning edendamine;

2. töökeskkonna ja töö iseloomu parandamine, soodustamaks tööohutuse ja töötervishoiu arengut;

3. töökorralduse ja töökultuuri arendamine sellises suunas, mis toetab tööohutust ja töötervishoidu, edendab ettevõttes positiivset psühho-sotsiaalset mikrokliimat ja ladusat tööd, luues eelduse töö tootlikkuse suurendamiseks.

 

Euroopa Liidu sotsiaalharta nime all tuntud õiguslikult mittesiduv poliitiline deklaratsioon “Ühenduse töötajate põhisotsiaalõiguste harta” (1989) märgib artiklis 19, et “iga töötaja töökeskkonnas peavad olema rahuldavad tervishoiu- ja ohutustingimused”.

 

Viimaste aastakümnete jooksul on mõiste “töötervishoid” sisu oluliselt laienenud. Töötervishoiu peaeesmärk ei saa olla enam pelgalt tööõnnetuste ja kutsehaiguste ning tööst põhjustatud haigestumise  ärahoidmine, vaid kõigi töötajate tervise, töövõime ja sotsiaalse heaolu kaitse ning igakülgne edendamine. Ühteaegu tähendab see, et töötervishoid hõlmab olulise osa kogu riigi arengu sotsiaalmajanduslikust mõõtmest, samuti  töötajate inimõigustest.

 

Järjest selgemaks saab tõde, et katsed edendada töötervishoidu kitsalt ja isoleeritult, lahus  teistest sellega orgaaniliselt seonduvatest valdkondadest (rahvatervis, tervishoid, meditsiin, töösuhted ja tööhõive, keskkonnakaitse, haridus) ei too ega saagi tuua soovitud tulemust. Töötervishoid eeldab laiahaardelist ja integreeritud käsitlust, mille fookuses asub mitte lihtsalt töötaja, vaid inimene-ühiskonnaliige.

 

Töötervishoiuseisundi määratlejad, mida vajadusel tuleb töökohal nii mõjutada kui ka   kontrollida, on: 

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa regionaalbüroo on rõhutanud, et töötervishoiuarsti peaülesandeks on nõustada töökeskkonna kujundamise eest otsest vastutust kandvat tööandjat selles, kuidas: 

 Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTS), Eesti töökeskkonnapoliitika alusdokument mõistab “töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist” (§ 2 lg 1). TTS-i § 13-st “Tööandja kohustused ja õigused” lähtub, et tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ning õigused ei sõltu vähemalgi määral tööandja õiguslikust seisundist.

 

“Riiklik töötervishoiu programm aastani 2000”, mille üheks lähtealuseks oli Euroopa Liidu tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiiv 89/391/EMÜ, püstitas kolm põhieesmärki: 

Ei ole kahtlust, et ülalnimetatud programmi elluviimine andis teatud panuse töötervishoiusektori edendamisele ja asjakohaste struktuuride tekkimisele. Paraku ei võimaldanud programmi mõningane üldsõnalisus ja raskused vastava tegevuskava finantseerimisel, samuti arengusuundade isoleeritus  märkimisväärset edu saavutada.

 

Käesoleva ajajärgu, mida iseloomustavad olulised muutused tööelus (töö iseloomu teisenemine, töösuhete paindlikkuse ja deregulatsiooni suurenemine, väikeettevõtluse laienemine, töötajaskonna vananemine jne), üheks iseärasuseks on vajadus töötada välja suurel hulgal uusi siseriiklikke töötervishoiualaseid õigusakte, harmoneerides need Ühenduse õigusega,  samuti ratifitseerida sellealaseid välislepinguid (ILO konventsioonid jt), mis väljendavad rahvusvahelise tööõiguse  põhiseisukohti.

 

Käesoleva arengukava eesmärk on luua Eesti töötervishoiu arenguvisioon aastani 2007, võttes aluseks Sotsiaalministeeriumi töövaldkonnaga seonduva üldvisiooni ja strateegilised eesmärgid aastani 2007 ja tuues esile töötervishoiu koostisosade arengusuunad ja prioriteedid. Arengukava eesmärkide elluviimine toimub konkreetsete tegevuste ja abinõude kaudu, mida näeb ette asjakohane iga-aastane töötervishoiu tegevuskava.

 

Arengukava üldideoloogia rõhutab muu kõrval, et:

 

1)  töötingimuste ja töökeskkonna parandamine annab olulise positiivse panuse riigi üldisse arengusse, luues kindla aluse majandus- ja sotsiaalpoliitilisteks edusammudeks;

2)  investeeringud töötervishoidu ja tööohutusse, sealhulgas töötervishoiuteenistuste loomine, maksavad ühiskonnale kokku märgatavalt vähem kui õnnetuste ja haigustega seotud kulud;

3)   need äriühingud, mis peavad hädavajalikuks kaitsta inimese tervist töökeskkonnas ning edendavad töökeskkonnatingimuste, töökultuuri ja töökorralduse parandamise kaudu töötaja füüsilist ja vaimset tervist, tervislikke eluviise ning töövõimet, tõstavad sellega märgatavalt oma konkurentsivõimet ja mainet ühiskonna silmis.

 

Arengukava ülesehitus ja sisu lähtuvad Sotsiaalministeeriumi arengukavast (2000-2010), mis kajastab ministeeriumi lühi- ja pikaajalisi eesmärke ning tegevusplaane püstitatud eesmärkide saavutamiseks.

 

 

Riigi strateegia

  

Hetkeseis

Seadusandlus ja olemasolev infrastruktuur 

Eesti töötervishoiusüsteemi õiguslikuks aluseks on “Töötervishoiu ja tööohutuse seadus” (TTS, vastu võetud 16.06.1999) koos seadusest tulenevate asjakohaste rakendusaktidega (Vabariigi Valitsuse ja sotsiaalministri määrused, mida 2000. aastal kehtestati ühtekokku 14, 2001. aastal – 12). Töö seni puuduvate või muutmist vajavate õigusaktide väljatöötamise kallal jätkub.

 

2000. aasta mais ratifitseeris Eesti Vabariik Euroopa sotsiaalharta täiendatud ja parandatud variandi, millega Eestile muutusid õiguslikult siduvaks töötervishoidu puudutavad sätted (artikkel 3, § 13).

 

Töötaja tööhõivevõime tõstmine, teisisõnu inimeste tööga hõivatuse suurendamine on teema, mida tööhõivepoliitika vaatepunktist on käsitlenud Eesti Vabariigi tööhõive tegevuskavad, samuti koostöös Euroopa Komisjoniga 2001.   aastal valminud ühishinnangu dokument (JAP). See on ka arusaadav, kuna 1997. aastast alates, mil toimusid olulised murrangud ja ka tagasilöögid Eesti majanduses, kiirenesid tunduvalt tööhõive langus ja töötuse kasv.

Samal ajal on selge, et tööhõiveprobleeme ei saa lahendada ainuüksi tööhõivevõime tõstmise najal. Kuna tööhõivemäär on indikaator, mis  kujuneb töötaja töövõime ja tööhõivevõime koosmõju tulemusena, tuleb selle parandamise nimel mõistagi astuda samme nii töötaja töövõime kui ka  tööhõivevõime tõstmiseks. Ent asja võti peitub siiski inimese töövõime edendamises.

Kogu probleem omandab erilise tähenduse Eesti vananeva tööjõu kontekstis. Hetkel moodustavad 50–74-aastased meie tööjõus osalevatest umbes veerandi, järgmisel kümnendil aga ilmselgelt rohkem. Eesti tööhõiveuuring näitab, et noorte (15–24-aastased) kõrval on tööturul sattunud kõige suurema löögi alla just 50–54-aastased, kelle seas töötute arv on viimase kolme aastaga kasvanud 78 protsenti. Tekkinud olukorra üheks põhjuseks on kahtlemata selle vanuserühma mitteküllaldane töövõime ja tööhõivevõime. Meie nappiva tööjõu situatsioonis on eakate töötajate tööjõus osalemise motiveerimine ja võimaldamine nende töövõime ja tööhõivevõime edendamise ja säilitamise kaudu ülimalt oluline. Sellega säästab ühiskond kulutusi pensionisüsteemi ülalpidamisele, eakad töötajad aga saavad säilitada või isegi tõsta oma elukvaliteeti.

 

Tööhõivevõime on seotud tööstressiga, mida kogetakse siis, kui töökeskkonna nõudmised ületavad töötajate võime nendega toime tulla. Samuti põhjustavad stressi monotoonne töö või halb töökorraldus, pikaajaline töötamine üksinda ning muud sellelaadsed  tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis. Stressi võib põhjustada ka pikaajaline tööturult eemalejäämine ning tööhõivesse naasmisega seotud psühholoogiline pinge.

 

Toetudes Euroopa Liidu liikmesriikide kogemustele on põhjust uskuda, et tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustussüsteem võimaldab tööandjate ja töötajate majandusliku motivatsiooni kaudu jõuda senisest usaldusväärsema kutsehaiguste registreerimise tasemeni, mis omakorda loob eelduse adekvaatsemate preventsioonimehhanismide rakendamiseks tööga seotud haigestumise ärahoidmiseks. Samuti on läbi sellise süsteemi  rahastamise võimalik rakendada täiendavaid abinõusid töökeskkonna parandamiseks, kutsehaiguste ärahoidmiseks.

 

Eesti töötervishoiu arengus kujutab märkimisväärset teetähist sotsiaalministri käskkiri nr 39 (14.02.1995), millega reorganiseeriti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (EKMI) töömeditsiini osakond instituudi Töötervishoiu Keskuseks. Instituudi struktuuriüksusena tegutseva keskuse ülesandeks oli muuhulgas töötervishoiu arengustrateegiate ja õigusaktide väljatöötamises osalemine.

 

Taasiseseisvumise järgse töötervishoiureformi algusetapis tehti esialgu põhipanus riiklikult finantseeritavatele töötervishoiuinstitutsioonidele – EKMI Töötervishoiu Keskusele ja neljale kavandatavale piirkondlikule töötervishoiuteenistusele (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel). Kahjuks jäid nimetatud teenistused riiklike vahendite nappuse tõttu loomata, mis käivitas eraõiguslike töötervishoiuteenistuste tekkimise tänaseni kestva protsessi.

 

TTS-i § 20 lg 3 alusel moodustati 2000. aasta augustis Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutusena  Töötervishoiu Keskus, mis sedamaid võttis üle enamiku EKMI Töötervishoiu Keskuse funktsioone. Riigi töötervishoiupoliitikat ellurakendava keskuse põhiülesanne on töötervishoiualase tegevuse korraldamine ja koordineerimine riigis.

 

„Eesti haiglavõrgu arengukava 2015“ kontseptuaalsetest põhimõtetest lähtuvalt reformiti aastakümneid tegutsenud Kutsehaiguste Kliinik – riigi ainus kutsepatoloogia kõrgema astme institutsioon – 2001. aasta lõpus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) struktuuriüksusena tegutsevaks kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuseks. Kõik kliiniku senised põhifunktsioonid (kutsekahjustuse ja allergiahaiguse kahtlustusega patsientide konsulteerimine, diagnostika ja ravi; kutsehaiguste ekspertiis; residentide, arstide ja õendustöötajate koolituse ja täiendõppe praktikabaasi funktsioon) säilivad ka uues struktuuris.

 

Põhiosa töötervishoiuarstidest (seisuga 1. jaanuar 2002 oli Eestis 47 töötervishoiuarsti)  on tänaseni koondunud Tallinna, täiesti puuduvad niisugused arstid Kesk-Eestis. Töötervishoiuarstide territoriaalne jaotumine on pigem juhuslik, toimunud eelkõige maakonna puhtmajanduslikest eeldustest lähtudes.

 

Võttes aluseks Euroopa Liidu riikide kogemused (üks töötervishoiuarst teenindab 1400-1600 töötajat), on ilmselge, et ca 600 000 töötajaga Eesti vajab töötervishoiuteenuse kättesaadavaks muutmiseks senisest oluliselt rohkem töötervishoiuarste.

 

Oma tegevust nõuandeorganina töökeskkonna (sh töötervishoiu) küsimustes jätkab kolmepoolne, valitsuse, tööandjate ja töötajate esindajatest koosnev töökeskkonna nõukoda (loodud TTS-i § 21 alusel). Seaduse järgi täidab nõukoda järgmisi ülesandeid: 

Riiklikku järelevalvet kõigi töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle korraldab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev Tööinspektsioon.

 

Programmiline tegevus

 

Aastatel 1999-2000 viidi PHARE rahastamisel ellu „Töötervishoiu programm aastani 2000“

Programmi eesmärgiks oli:

 Töötervishoiu programmi aastani 2000  tegevuskava: 

 Programmi käigus:

2000. aasta augustis käivitunud PHARE partnerlusprojekt „Toetus Eesti töötervishoiusektorile aastatel 2000–2002“, mille osapoolteks olid Eesti Sotsiaalministeerium  ning  Soome  Töötervishoiu  Instituut  ja  kogumaksumuseks  619 000 EUR (9,68 milj krooni), hoogustas märgatavalt tegevust riigi töötervishoiu valdkonnas.

.

 

Projekti tulemusena:

 

Järelevalve

 

Alates 2000 aastast viib Tööinspektsioon läbi töökeskkonna seisundi kontrollimist vastava metoodika alusel.

 

Töökeskkonna seisundi hindamine

(aastatel 2000-2002 hinnati kokku 4212 ettevõtet)

 

 

 

 

Hinnang töökeskkonnaalase töö korraldamisele ettevõttes

(aastatel 2000-2002 hinnati kokku 6045 ettevõtet)

 

 

 

Hinnang töökeskkonna ohuteguritele

(aastatel 2000-2002 viidi töökohtadel läbi  kokku 50945 mõõtmist)

 

 

 

Nagu näitab kutsehaiguste analüüs, diagnoositi 2002.aastal 129 esmast kutsehaigust (2001.aastal 282) 117 inimesel, kellest 73 olid mehed ja 44 naised. Äärmiselt erinevaks ja töötingimuste suhtes ebaadekvaatseks on kutsehaiguste diagnoosimise sagedus kujunenud piirkonniti - juba viiendat aastat järjest diagnoositi Põlvamaal (2002.aastal 21% kõigist kutsehaigustest), mis on oluliselt rohkem kui muudes Eesti piirkondades.

 

Tabel 1 Diagnoositud kutsehaigused maakonniti:

Maakond    

1998

1999

2000

2001

2002

Tallinn ja Harjumaa

19

37

39

16

9

Ida-Virumaa

5

13

7

7

2

Jõgevamaa

18

23

42

46

33

Järvamaa

8

7

9

2

6

Lääne- ja Hiiumaa

1

1

2

12

4

Lääne-Virumaa

3

3

5

6

4

Põlvamaa

58

143

110

87

27

Pärnumaa

44

18

24

34

12

Raplamaa

16

10

12

8

6

Saaremaa

1

4

4

7

1

Tartumaa

45

46

32

24

10

Valgamaa

5

2

9

2

1

Viljandimaa

19

25

19

14

3

Võrumaa

27

27

41

17

11

Kokku:

269

359

355

282

129

 

 Viimastel aastatel on kutsehaigustest enim diagnoositud vibratsioonitõbe (40-45% kõigist juhtudest), ülekoormushaigusi (30-35%), vaegkuulmist (15-17%). Kutsealade järgi diagnoositakse enim kutsehaigusi traktoristidel, põllutöölistel ja loomakasvatajatel, autojuhtidel ja bussijuhtidel. Enamus kutsehaigeid on vanuses 50-59 aastat.

 

Tööandja ja töötajate või nende esindajate hea koostöö töötervishoiu vallas on möödapääsmatuks tingimuseks tervisliku töökeskkonna ja hea sotsiaalkliima loomisel ettevõttes. Tuleb tunnistada, et käesoleval perioodil jäävad seesuguse koostöö võimalused paljuski kasutamata. Ehkki TTS-i sätted (§ 17 “Töökeskkonnavolinik” ja § 18 “Töökeskkonna Nõukogu”) näevad ette piisavalt head võimalused töötajate huvide kaitsmiseks ning esindamiseks tööohutuse ja -tervishoiu valdkonnas, jääb töötajate sellealane aktiivsus ometi suhteliselt madalaks. Tööinspektsiooni analüüs näitab, et kõnesolevad töötajate esindajad - töökeskkonnavolinikud - on valitud ning tegutsevad umbes 60 % kontrollitud ettevõtetes. Ettevõtete osakaal, kus on moodustatud spetsiaalne koostööorgan töökeskkonna nõukogu, on veelgi väiksem – ca 25 % kontrollitud ettevõtetest.

Kui võrrelda meie kutsehaiguste diagnoosimise arvnäitajaid suurema osa Euroopa riikidega, võttes samaaegselt arvesse üldist töökeskkonnaseisundit Eestis, võib teha põhjendatud järelduse - need näitajad ei ole mitmel põhjusel piisavalt usaldusväärsed ega võimalda adekvaatselt hinnata haigestumise ja töötingimuste vahelisi põhjuslikke seoseid.

 

 

Eesmärgid aastani 2007

 

Lähtudes Sotsiaalministeeriumi missioonist luua kõigile võrdsed võimalused inimväärseks eluks ning üldvisioonist, seisneb töötervishoiuvaldkonna missioon püüdes tagada  igale inimesele õigus ohututele ja tervislikele töötingimustele, aidata edendada kõigi töötajate füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu.

Eesti töötervishoiu üldvisiooniks on kvaliteetne töökeskkond ning pikaajaline töövõime  kui hea elukvaliteedi hädavajalik eeltingimus.

Planeeritavad strateegilised eesmärgid kogu arengukava ulatuses on  toodud ära  allpool.  

  

Eesmärk: reguleeritud töötervishoiualane õigusruum

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

 

Eesmärk: välja töötatud funktsionaalne mudel kutsehaiguste diagnoosimiseks (2002 - 2003)

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

Eesmärk: tagatud inimeste töövõime säilimine kogu tööea vältel

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

  

Eesmärk: vähenenud negatiivsed tervisemõjud töökohal

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

  

Eesmärk:

hõlmatus kvaliteetsete töötervishoiuteenustega

aastaks 2005             25-30%

aastaks 2007            35-40%

vähenenud haigestumus võrreldes 2002 aastaga

aastaks 2005              6%

aastaks 2007              15%

 

Eesmärgi saavutamiseks:

 

 

Töötervishoiu Keskus

 

Hetkeseis

 

Töötervishoiu Keskus (TTK) on TTS-i (§20) alusel Sotsiaalministeeriumi hallatav riigiasutus, mille põhiülesandeks on üleriigilise töötervishoiualase tegevuse korraldamine ja koordineerimine. TTKl on töötervishoiu edendamisel täita äärmiselt oluline ja vastutusrikas roll.

 

“Töötervishoiu Keskuse põhimääruse” (kinnitatud sotsiaalministri 7.augusti 2000 määrusega nr 50) järgi on keskuse ülesanded järgmised:

TTK nõustab asutusi ja ettevõtteid töötervishoiu ning töötervishoiuteenistusi kõikides teenuste osutamisega seotud küsimustes.

 

Keskus alustas  tegevust 2000. aasta augustis, selle struktuuriüksused on:

TTK põhimääruse alusel saab Keskus oma rahalised ja muud vahendid riigieelarvest, sihtotstarbeliste ülesannete täitmiseks saadud fondide vahenditest, koolituse läbiviimisest laekunud summadest ja lepingulistest töödest.

 

Keskus on algusest peale osalenud PHARE partnerlusprojekti “Toetus Eesti töötervishoiusektorile” elluviimises, olles nii (projektijärgselt) selle tegevusvaldkonna kõige olulisemaks õppe- ja metoodikakeskuseks Eestis kui ka üldse töötervishoiuarstide ja -õdede spetsialiseerumiskursuste ja muu asjakohase väljaõppe korraldajaks.

 

Seisuga 1. jaanuar 2002 töötab TTK-s 10 inimest.

 

  

Eesmärgid  aastani 2007

 

Eesmärk: tagada riikliku töötervishoiupoliitika elluviimine

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

 

  

Eesmärk: rakendunud ILO konventsiooni nr 161 põhimõtted töötervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks kõigile töötajatele sõltumata töölepingust, ettevõtte suurusest ja majandusharust

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

Määrata kindlaks

 

Eesmärk: välja töötatud töötervishoiu koostöömudel

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

 

Eesmärk: tagatud laevapere liikmete esma- ja meditsiiniabialane teenindamine

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

 

Eesmärk: kasvanud teadlikkus töötervishoiualastes küsimustes

 

Eesmärgi elluviimiseks:

 

 

  

Töötervishoiuteenused

  

Hetkeseis

 

Seisuga 1.jaanuar 2003 on välja antud 25 töötervishoiuteenuse osutamise luba (seisuga 29. november 2000 – 13):

 

1.      AS Ida-Tallinna Keskhaigla (Tallinn)

2.      AS Lääne-Tallinna Keskhaigla (Tallinn)

3.      AS Medex (Tartu)

4.      AS Medicover Eesti (Tallinn)

5.      AS Preventme (Tallinn)

6.      AS Viimsi Haigla (Harjumaa)

7.      AS Viljandi Erakliinik (Viljandi)

8.      Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut (Tallinn)

9.      FIE Mare-Reet Urb (Tallinn)

10.  FIE Valentina Kassatkina (K-Järve)

11.  Kallavere Haigla (Maardu)

12.  Mustamäe ja Nõmme Tervisekeskus OÜ (Tallinn)

13.  OÜ Esmed (Tallinn)

14.  OÜ Hansa Medicare (Haapsalu)

15.  OÜ Kristiine Perearstid (Tallinn)

16.  OÜ Profmed P (Tallinn)

17.  OÜ Tartu Linna Polikliinik (Tartu)

18.  OÜ Tervisekeskus Ljuman (Narva)

19.  Puru Tervisekeskus OÜ (K-Järve)

20.  Sihtasutus Pärnu Haigla (Pärnu)

21.  Sirje Pajo OÜ(Rakvere)

22.  Südalinna Arstide OÜ (Tallinn)

23.  Tallinna Magdaleena Haigla (kuulub AS Ida-Tallinna Keskhaigla koosseisu)

24.  Tallinna Tõnismäe Polikliinik (kuulub As Ida-Tallinna Keskhaigla koosseisu)

25.  Tõnismäe Eriarstide AS (Tallinn)

 

Nagu nähtub ka ülaltoodud loetelust, jääb sellealase teenuse kättesaadavus piirkonniti väga erinevaks. Töötervishoiuarstid ei tööta kaugeltki mitte kõigis maakondades. Tänase seisuga on töötervishoiuarstid koondunud Eesti suurematesse linnadesse ja keskustesse (Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Narva, Pärnu ja Viljandi). Puuduvad nad aga Jõgeva- , Valga- , Järva-, Rapla- ja Põlvamaal. Peamiseks pakutavaks teenuseks on praktikas kujunenud tervisekontrollide läbiviimine ühekordsete lepingute alusel. Osalt iseloomustab see eEesti tööandjate praegusi reaalseid materiaalseid võimalusi töökeskkonda ja töötajaskonna tervise edendamisse investeerimisel, samas ka majanduslikku lühinägelikkust ning soovimatust loobuda mõnedest endisaegsetest mõttemallidest.

 

Töötervishoiuteenuste kättesaadavuse paranemine eeldab ühelt poolt vajalikult koolitatud töötervishoiuspetsialistide olemasolu, teiselt poolt laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet ja ühtseid arusaamu sellise tegevuse vajalikkuse mõistmisel, koostöövalmidust.

 

TTS-i § 13 lg 7 järgi korraldab tööandja töötajate tervise kontrollimist ja muude töötervishoiuteenuste osutamist. Tema kannab ka sellega seotud kulud.

 

Töötervishoiu arst osutab ambulatoorset tervishoiuteenust kutsehaiguste ja tööst põhjustatud haiguste diagnoosimisel. Samuti osutab konsultatiivset töötervishoiuarsti kui eriarsti teenust perearstidele ja teistele eriarstidele.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määrusele nr 302 “Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu” võtab kindlustatud isikule osutatud tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle Eesti Haigekassa pärast vastavate teenuste arvamist loetellu.

 

Igal töötajal peaks olema adekvaatne võimalus kasutada kõrge kvalifikatsiooniga töötervishoiuspetsialistide poolt osutatavaid teenuseid. See on üks element rahvusliku ja riikliku võrdsuse loomisel tervise ja heaolu küsimustes ning eeltingimus sotsiaalselt õiglase konkurentsi tekkimiseks tööturul.

 

Teatavasti moodustavad riigi kuludest suure osa töövõimetuse ja sooduspensionitena väljamakstavad hüvitised. Sotsiaalkindlustuskulud suurenevad pidevalt, mistõttu järjest enam tuleks teadvustada vajadust kulusid ohjava strateegia järele, mida põhiosas saaks ellu viia töötervishoiuteenuste pakkumise kaudu.

 

Välja on töötatud töötervishoiuteenuste osutamise mudelid :

 

 

Eesmärgid aastateni 2007

 

Eesmärk: laienenud töötervishoiuteenuste võrk ja paranenud teenuse kvaliteet läbi multidistsiplinaarse meeskonnatöö

 

Eesmärgi saavutamiseks:

 

  

Eesmärk: väljatöötatud töötervishoiuteenuste mudelite rakendumine

 

Eesmärgi saavutamiseks:

 

  

Eesmärk: kutsehaiguste ärahoidmine

 

Eesmärgi saavutamiseks:

 

 

 

Koolitus ja väljaõpe

 

 Hetkeseis 

 

Ehkki töötervishoiualase koolituse ja väljaõppega on Eestis tegeldud  pikemat aega, on see toimunud ilma ühtsete koolitusplaanide ja -programmideta, kogu tegevust vajalikul määral koordineerimata.

 

TTS-i sätetest johtuvalt on olukord ettevõtte tasandil mõnevõrra selgem ja ülevaatlikum. Käesoleval ajal reguleerib tööandjate, nende esindajate, töökeskkonna spetsialistide ja töökeskkonnavolinike ning ettevõttes esmaabi andjate koolitamist TTS-i alusel välja töötatud sotsiaalministri määrus nr 80 14. detsembrist 2000. a “Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord” (muudetud sotsiaalministri määrusega nr 27  27. veebruarist 2001). Kehtestatud korra alusel, mis hõlmab ka õpetust saanute teadmiste kontrolli, saavad sellekohast õpetamisteenust osutada üksnes Sotsiaalministeeriumis registreeritud koolitusasutused (koolitajad). Tänaseks ületab selles valdkonnas registreeritud koolitajate arv 70.

 

Töötervishoiuteenuste kõrge kvaliteet, mille aluseks on selle osutaja asjakohane ja vajaliku tasemega kutsealane koolitus, on töötaja terviseriski vältimise või vähendamise ning kutsetööga seotud haigestumise ärahoidmise üheks kõige olulisemaks eelduseks (International Code of Ethics for Occupational Health Professionals, 1992).

 

Kahjuks tuleb tunnistada, et enamiku töötervishoiuspetsialistide kutsealane ettevalmistus jääb tänase päeva pidevalt suurenevaid nõudmisi arvestades ebapiisavaks.

 

Kui töötervishoiuarstide ja -õdede koolitusega tegeldi  Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis (EKMI) juba 1993. aastast peale, siis insenertehnilist ettevalmistust vajavate spetsialistide (töökeskkonnaspetsialistid, tööhügieenikud,   ergonoomid jt) ettevalmistus on enamasti olnud mittesüstemaatiline.

 

EKMI poolt korraldatud töötervishoiuarstide spetsialiseerumiskursused lõpetas aastatel 1996–1999 kokku 61 arsti, kellel oli eelnev töökogemus erialaarstina (üld-, sise-, närvi- jt, neist 3 residentuuri ajal, lisaks oli üks arst saanud eriettevalmistuse allveemeditsiini alal).

 

2000. aastal moodustatud Töötervishoiu Keskus jätkas töötervishoiuarstide spetsialiseerumiskursuste korraldamist. 2000. aastal alustas 2,5-aastase programmi alusel õppimist esimene 20-liikmeline rühm, mis lõpetab 2003.a. aprillis. Õpinguid jätkavad järgnevatel aastatel alustanud uued rühmad.

Seisuga 31. detsember 2002 oli sotsiaalministri käskkirjaga moodustatud töötervishoiuarstide atesteerimiskomisjon atesteerinud töötervishoiuarstiks 49 arsti. 2003. aastal alustab Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi juures tegevust  sertifitseerimiskomisjon, mis tegeleb töötervishoiuarstide sertifitseerimise ja resertifitseerimisega, hinnates nende tööalast pädevust ja jätkates sellega tegevuse lõpetanud atestatsioonikomisjoni tööd.

 

Tartu Ülikooli töötervishoiu residentuuri on lõpetanud 5 arsti, praegu õpib residentuuris 10 üliõpilast, kellest 2003.a. lõpetab õpingud 2 ja 2004.a 4 töötervishoiuarsti. Vastavalt kokku lepitud töötervishoiuteenuste osutamise mudelile Eestis, tuleb hinnata uuesti vajadust ja vastavalt vajadusele ka planeerida töötervishoiuarstide ja  -õdede vajadus järgmisteks aastateks.

 

Aastatel 1996-1998 läbis EKMI juures töötervishoiuõe spetsialiseerumiskursused 36 õde. Töötervishoiu Keskus avas esimesed 1,5-aastase õppekavaga töötervishoiuõdede spetsialiseerumiskursused 2001.aastal, millele on järgnenud teised kursused. 2002.a. sügisel lõpetasid esimesed 8 töötervishoiuõde nimetatud kursuse. Kuigi teoreetiline vajadus töötervishoiuõdede järel on suur, ei leia nad sageli erialast rakendust. Peapõhjuseks on seni nõrgalt arenenud töötervishoiuteenust pakkuvate struktuuriüksuste võrgustik, samuti tööandjate vähene motiveeritus osta kvaliteetset töötervishoiuteenust.

 

Praeguseks on 2 inimest saanud ergonoomi ettevalmistuse Soome Töötervishoiu Instituudis, 2 on lõpetanud õpingud magistrikraadi kaitsmisega Norras Bergeni Ülikoolis tööhügieeni erialal.

 

Eesti Põllumajandusülikoolis on võimalus diplomiõppes õppida ergonoomiat, 2001. aastal lõpetasid esimesed 12 ergonoomi. Paraku on vastav õppeprogramm sisuliselt suunatud enam töökeskkonnaspetsialisti kui ergonoomiaspetsialisti ettevalmistamisele. Õpikavades ei ole spetsiifilistele ergonoomiaainetele pööratud piisavat tähelepanu. Seetõttu jääb nende spetsialistide ettevalmistus iseseisvalt ergonoomina töötamiseks ebapiisavaks. Kahjuks ei ole enamus esimestest lõpetanutest endale erialalist tööd leidnud. Vastav õppeprogramm tuleks ajakohastada, prioriteedid kindlaks määrata.

 

Eesmärgid aastateni 2007

 

Eesmärk: väljatöötatud töötervishoiualased koolitusprogrammid

 

Eesmärgi saavutamiseks:

 

Töötervishoiuteenistuste juhtimise ja osutatavate teenuste kvaliteedi parandamiseks töötada välja koolitusprogrammid järgnevates valdkondades (2004-2005):

  

Eesmärk: kvaliteetne koolitustegevus

 

Eesmärgi saavutamiseks:  

Teadus- ja rakendusuuringud

 

Hetkeseis

 

Läbi aastakümnete on Eestis olnud põhiliseks töötervishoiuvaldkonnaga tegelevaks teadusasutuseks Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut. Instituudi kutsepatoloogia osakonna baasil tekkis 1970-ndatel aastatel Kutsehaiguste Kliinik, mis kuni viimase ajani tegeles kutsehaiguste diagnoosimise ja ekspertiisiga. Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis läbiviidud töötervishoiualased teadusuuringud võib tinglikult jaotada kolme etappi:

I etapp (1947–1977) - iseloomustab põlevkiviprobleemidega tegelemine. Nimetatud perioodi jooksul ilmus kokku kümme peamiselt venekeelset teadustööde kogumikku.

II etapp (1977–1995) - iseloomustab uurimistööde temaatika avardumine ja viljakas koostöö Soome Töötervishoiu Instituudiga. 1977. a. toimus Soome-Eesti esimene ühissümpoosium Tallinnas, millele järgnes 2–3 aastaste vaheaegadega veel kuus ühissümpoosiumi.

III etapp (1995-2001) - Töömeditsiiniosakonna ümbernimetamine 1995. aastal EKMI Töötervishoiu Keskuseks oli põhimõttelise tähendusega. EKMI Töötervishoiu Keskuse loomise tähendus seisnes selles, et Eesti iseseisva riigina ei vajanud ainuüksi töötervishoiualase teadustööstruktuuri, vaid institutsiooni, kes tegeleks õigusloome, töötervishoiuspetsialistide koolituse ja töö­tervishoiu­­teenistuse loomisega riigis.

 

2001. a. jäeti Haridusministeeriumi Teaduskompetentsi Nõukogu otsusega ainus EKMI poolt esitatud töötervishoiu valdkonna uurimusteema Eestis “Ekspositsioon tervistohustavatele tööteguritele, nende toime töövõimele, meetmed töövõime säästmiseks ja töövõimelisuse pikendamiseks” finantseerimata. Teadustöö jätkamise mõttes osutus see EKMI-le rängaks löögiks.

 

Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 2003 korraldusega nr 158 korraldatakse 1. maiks 2003 EKMI koos Eesti Tervisekasvatuse Keskuse ja Rahvatervise ja Sotsiaalkoolituse Keskusega ümber Tervise Arengu Instituudiks (TAI).

 

 

Teadustöötajate koosseis EKMI-s 2002: Töötervishoiu alal töötab 4 töötajat, neist kaks teadusedoktorit, üks teadustekandidaat ja üks arst-spetsialist. (2000.a.töötas 17 töötajat).

 

Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudis on töötervishoiualane uurimistöö toimunud seni kahes valdkonnas:

1)   psühho-sotsiaalne töökeskkond ja tervis juhtivates-teenindavates ametites (tööstress ja läbipõlemissündroom õpetajatel, arstidel, õdedel), töökoormus, motivatsioon ja tööga rahulolu; vaimne töövõime ja töövägivald;

2)   uuringud ruumiõhu sündroomist kontoritöötajate hulgas.

 

Tartu Ülikooli  teadustöötajate koosseis 2002: TÜ Arstiteaduskonna Tervishoiu Instituudis on töötervishoiualastesse projektidesse kaasatud 1 teadur, keskkonna- ja töötervishoiu õppetoolis on 2 inimest õppejõu ülesannetes, kelle töökohustuste hulka kuulub teadustöö, samuti üliõpilaste, magistrantide ja doktorantide juhendamine.

 

Töötervishoiuga seonduvaid alus- ja rakendusuuringuid (ergonoomia, tööstress, töökeskkonna parameetrid jmt) on teostanud  ka Tallinna Tehnikaülikool ning Põllumajandusülikool.

 

 

 

 

Eesmärgid aastani 2007

 

Eesmärk: toimiv teadustöö

 

Eesmärgi saavutamiseks:  

 

Lähtudes töötervishoiu süsteemse ja efektiivse arendamise põhimõtetest, toetatakse senisest enam töötervishoiualast teadustegevust Eesti juhtivates teaduskeskustes (TAI, TÜ). Töötervishoiualase teadustegevuse edendamisel tihendatakse sisulist koostööd riigi- ja teadusasutuste vahel. Teadus- ja rakendusuuringute läbiviimise üldine koordineerimine kuulub Töötervishoiu Keskuse tegevusalasse (2003-2006).

 

 

Eesmärk: teostatud järgmised rakendusuuringud:

 

1) Erinevate kutsealade töötajate ja erinevate soo-vanusgruppide töövõime selgitamine ning inimeste töövõimet mõjutavate tegurite (eriti töötingimuste) hindamine.

2) Ülekoormushaiguste (varajane) diagnostika ja ravi täiustamine; vaimsest ja füüsilisest ülekoormusest tingitud töövõime alanemise astme määramise kriteeriumide väljatöötamine (seonduvate küsimuste teaduslik läbitöötamine – abinõud ülekoormushaiguse ennetamiseks).

3)  Kantserogeensete ohuteguritega töökohtade riskihindamine ja preventsioon.

4)  Biomonitooringu aluste väljatöötamine erinevate töökeskkonna ohuteguritega (keemiliste, füüsikaliste, bioloogiliste, psühho-füsioloogiliste, ergonoomiliste ja sisekeskkonna mikrokliima) kokkupuutuvate töötajate terviseseisundi hindamisel.

5) Töökeskkonna seisundi ja töötajate tervise hindamise statistilised mudelid; kutsehaiguste ja tööõnnetuste epidemioloogia & statistika; nende tekke-põhjused ja vältimise võimalused

6)  Töötervishoiuteenuste osutamise efektiivsed mudelid Eestis; riskianalüüs ja töötaja tervisekontrolli mikro- ja makroökonoomika

 

 

Eesmärgi saavutamiseks 

  

Eesmärk: olemasolev efektiivne, pädev töötervishoiualane teadusstruktuur

 

Eesmärgi saavutamiseks

 

 

Infosüsteemid ja infolevi

 

 Hetkeseis

 

Töötervishoiualase tegevuse korraldamine ja koordineerimine ning  olukorra analüüs eeldab suure hulga töökeskkonna, töötervishoiuteenistuste tegevuse, kutsehaigestumise jms seonduvate andmete kogumist ja töötlemist. Vabariigi Valitsuse töökeskkonnapoliitika (1998) kohaselt on sellealase informatsiooni ja andmete kogumise põhieesmärk nende süstematiseerimine, analüüs ja levitamine piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

 

Tähtis on mõista, et mitte ühtki pädevat töötervishoiu- ja tööohutusalast otsust ei ole võimalik teha ilma informatsioonita, mis edastatakse statistika, uuringutulemuste, nõuannete jm. kuju. Et ühiskond on sageli sunnitud lahendama mitmeid probleeme üheaegselt, kerkib paratamatult üles küsimus rohkem või vähem tähtsate tegevuste määratlemisest, oma prioriteetsete tegevuste väljaselgitamisest. Taas annab selleks võimaluse omandatud informatsioon.

 

Töökeskkonnas ja tööelus üldse on töötaja üheks põhiõiguseks omada teavet asjaoludest, mis teda mõjutavad või võivad mõjutada. Töötaja peab terviseriskide vältimiseks omama täielikku teavet ohutegurite kohta oma töökeskkonnas, tundma häid töö tavasid ning teadma, kuidas kaitsta end võimalike ohtude eest.

 

 

Töötervishoiualase infolevi aluseks Eestis on: 

Käesolevat perioodi tervikuna iseloomustab andmebaaside vähesus ja andmete fragmentaarsus ning lünklikkus, infolevi teatav juhuslikkus. Ettevõtted, töötervishoiustruktuurid ja muud huvigrupid valdavad väga erineva taseme ja ulatusega infot, kasutades seda väga erineval moel. Puudub ühtne arusaam sellest, millist infot ja kellelt on vaja koguda ning kus andmebaasid peavad asuma. Täit selgust pole selleski, milliste indikaatorite põhjal tuleks riigis tervikuna ja eri tasanditel hinnata töötervishoiualast olukorda.

 

Massimeedia kaudu laia elanikkonda puudutav infolevi töötervishoiu vallas on senini olnud suhteliselt juhusliku iseloomuga ja ka ühekülgne. Parem on infovahetus  töötervishoiu spetsialistide vahel, seda tänu märkimisväärsetele arengutele internetiühenduses.

Oluliseks informatsiooniallikaks nii laiale üldsusele kui ka selle ala spetsialistidele on aastaid olnud ajakiri “Eesti Töötervishoid”, mis ilmub juba kümnendat aastat. Ülalnimetatud PHARE-Twinning projekti tegevuste raames alustati töötervishoiu keskraamatukogu väljaarendamisega Töötervishoiu Keskuses, anti välja infolehti, korraldati pressikonverentse jm.

Töötervishoiu infovahetuse edendamise seisukohast on olulist rolli mänginud traditsiooniks muutunud töötervishoiupäev iga aasta  septembrikuus.

 

Kahjuks puudub käesoleval ajal veel ühtne riiklik töökeskkonna (sh töötervishoiu) infovahetuse süsteem ja avalik andmevõrgustik, kuigi näiteks Tööinspektsioon valdab suhteliselt adekvaatset infot riigi töökeskkonna, kutsehaigestumiste ja tööõnnetuste kohta. Ühtse infovahetuse süsteemi ja andmevõrgustiku loomisega alustati PHARE-Twinning projekti raames.

 

Infolevi ja -süsteemide arengu seisukohast tuleb pidada oluliseks praegu toimivat Läänemeremaade töökeskkonnavõrgustikku TELEMATIC, mille internetileheküljel saab vajalikku teavet regiooni 10 riigi töökeskkonnapoliitika põhidokumentide, töökeskkonnasüsteemi struktuuri ja institutsioonide, vastava õigusbaasi (seadused, määrused jm riiklikud dokumendid), statistika, koolituse, konverentside jms kohta.

 

Sotsiaalministeeriumi tööosakonna ning Tööohutuse ja Töötervishoiu Euroopa Agentuuri (Bilbao) poolt viidi ellu koostööprojekt (2001–2002), mille peaeesmärgiks oli arendada osapoolte vahelist infolevi tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas ning luua Sotsiaalministeeriumi sellealane internetilehekülg, kust oleks võimalik saada samalaadset teavet, nagu seda pakuvad analoogilised Euroopa Liidu liikmesriikide internetileheküljed.

 

 

 Eesmärgid aastani 2007

 

Eesmärk: töötervishoiualane infovõrk

 

Eesmärgi saavutamiseks:

 

 

Eesmärk: välja töötatud töötervishoiu indikaatorid ühtse infosüsteemi jaoks

 

Eesmärgi saavutamiseks: 

 

Eesmärk: loodud kutsehaiguste, tööst põhjustatud haigestumiste ja tööõnnetuste registrid

 

Eesmärgi saavutamiseks 

 

  

Eesmärk: töötervishoiualase teabe ja heade tavade levik

 

Eesmärgi saavutamiseks

 

  

Eesmärk: töötervishoiuteenuse optimeerimine ja lihtsustamine

 

Eesmärgi saavutamiseks

 

            a.    võimaldab teha uuringuid ja koguda andmeid optimaalselt ja väiksema ajakuluga;

            b.    võimaldab teenuse pakkujatel jälgida turul pakutavat ning vältida juba tehtud uuringute tarbetut kordamist (ettevõtete topeltkontrollimine jms), annab võimaluse suunata oma tegevuspiirkonda, kus selle järele on nõudlus;

            c.    võimalus jälgida töötaja kutseanamneesi ja ambulatoorset kaarti;

            d.    võimaldab koostöö arendamist töötervishoiuteenuse pakkujate ja perearstide vahel.