MÄRTS 2000

Perioodil 9. veebruar-15. märts 2000 viis AS Emor läbi Eestis tegutsevate ettevõtete/asutuste töökeskkonda puudutava uuringu.

Uuringu tellija on EV Välisministeerium koostöös EV Sotsiaalministeeriumiga. Uuringu tulemuste omandiõigus kuulub uuringu tellijale.

Uuringu eesmärk oli selgitada nii ettevõtete/asutuste esindajate hinnangud oma töökeskkonnale - töötervishoiu ja tööohutuse alal kui ka saada ülevaade ka töötajatepoolsetest hinnangutest. Seetõttu koosnes uuring kahest iseseisvast poolest:

1. ettevõtete/asutuste küsitlus, kus vaadeldi tööandjate hinnanguid töökeskkonnale;
2. töötajate küsitlus, kus oma töökeskkonna erinevaid parameetreid hindasid töövõtjad.

Tööandjate küsitlus toimus ajavahemikul 28.02-07.03.2000.a. Kokku küsitleti 402 ettevõtte/asutuse esindajat üle Eesti. Uuringumeetodina kasutati arvuti abil juhitavat telefoniküsitluse süsteemi Ci3 WinCATI.

Töövõtjate küsitlus toimus Omnibuss-küsitluse raames kolmel perioodil:
9.02-16.02, 23.02-01.03 ja 08-03.-15.03, mil küsimustele oma töökeskkonna kohta vastas kokku 797 juhuvaliku teel leitud töötajat üle Eesti.

Aruande esimeses osas on esitatud tööandjate hinnangud oma ettevõtte/asutuse töökeskkonnale, teises osas on toodud võrdlevalt töötajate hinnangud. Uuringu tulemused on esitatud graafiliselt koos lühikommentaaridega.

Lisas on esitatud metoodika ja valimite kirjeldused, uuringu küsimustikud ja tulemused tabeljaotustena.

Enne kui asume vaatama tulemusi, tutvustame lühidalt tulemuste esitamist. Teatavasti moodustavad alla 20 töötajaga ettevõtted/asutused Eestis tegutsevatest ettevõtetest üle 70%. Samal ajal töötab nendes ligikaudu kolmandik tööga hõivatud isikutest. Selleks, et selgitada, millised on töökeskkonna probleemid Eestis tegutsevates ettevõtetes üldiselt ja et teisalt oleks võimalik vaadata ka suurte ettevõtete grupi probleeme ja hinnanguid töökeskkonnale, kasutati valimi moodustamisel mitteproportsionaalset väljavõttu valimibaasist töötajate arvu järgi. See tähendab, et põhitegevusala ja piirkonna lõikes esinevad küsitletud ettevõtted samas proportsioonis nagu üldkogumis, küll aga on antud juhul töötajate arvu lõikes küsitletud ettevõtete seas oluliselt rohkem suurema töötajate arvuga ettevõtteid kui üldkogumis.

Analüüsides uuringu tulemusi erinevate töötajate arvuga ettevõtetes, on andmed esitatud ilma kaalumata. Üle-eestilised tulemused on joonistel ja lisatabelites esitatud erinevates lõigetes aga kaalutult.

Töötajate arvu lõikes ollakse seadusega vähem kursis just väikestes, alla 10 töötajaga ettevõtetes (9% pole kursis). Suuremates ettevõtetes on seadusega kursis 98%-100%vastanutest. Teiste taustatunnuste osas nagu piirkond, asulatüüp ja välisosaniku olemasolu, puuduvad võrreldes keskmisega seadusega kursisolekus olulised erinevused.

1.2.2 Töötingimuste vastavus seaduse nõuetele

Kui lugeda 1-4 pallist hinnangut negatiivseks (töötingimused üldiselt ei vasta seaduses nõutule), 5-6 pallist hinnangut keskmiseks (esineb olulisi puudujääke) ja 7-10 pallist hinnangut positiivseks (töötingimused üldiselt vastavad seaduses nõutule), siis 79% firmade esindajatest hindab töötingimusi oma ettevõttes/ asutuses üldiselt seaduses ettenähtule vastavaks. Keskmisest enam hindavad seaduse nõuetele vastavaks oma töötingimusi tertsiaarsektori ettevõtted - kaubandus-, äri- ja isikuteenindusfirmad.

Enam puudujääke näevad töötingimustes primaarsektori ettevõtted (53% hindab 3-6 palliga). Madalamad keskmised hinnangud andsid oma ettevõtte töötingimustele ka transpordi-side-laomajanduse ettevõtted. Ehituse alal on diferentseerumine ettevõtete vahel suurem kui teistel tegevusaladel - erinevad firmad hindavad oma töötingimusi erinevalt.

Vaadates aga erinevate töötajate arvuga ettevõtteid, siis hindavad oma töötingimusi enam vastavaks seaduse nõuetele just väiksemad ettevõtted. Seda johtuvalt oma tegevusalast, suuremast mobiilsusest, hilisemast asutamisajast, mis on võimaldanud kohe arvestada töötingimuste puhul kaasaja nõuetega.

Keskmisest sagedamini oli Tööinspektsioon kontrollinud just neid ettevõtteid, kus vastanute poolt hinnati töötingimusi keskmisest vähem vastavaks seaduses nõutuga. Nii oli Tööinspektsioon kontrollinud 83% transpordi-side-laomajanduse ettevõtetest ning üle 70% tööstus-, ehitus- ja primaarsektori ettevõtetest.

Keskmisest sagedamini on Tööinspektsioon kontrollinud ka suurema töötajate arvuga ettevõtteid - 87% 50-149 töötajaga ja 95% enam kui 150 töötajaga ettevõtetest, samal ajal kui alla 10 töötajaga ettevõtetest on Tööinspektsioon jõudnud 41 protsendini.

Arvestades seda, et ka ettekirjutusi on Tööinspektsiooni poolt tehtud oluliselt enam primaarsektori kontrollitud ettevõtetele (93% kontrollitutest), tööstus- (80%) ja transpordiettevõtetele (70%), ja vähem kaubandus- (34%) ja muudele tertsiaarsektori ettevõtetele - 52%, siis võime öelda, et vastanute hinnangud oma ettevõtte/asutuse töötingimustele on suuresti kattuvad kontrollijate hinnanguga.

1.2.3 Suhtumine töökeskkonna parandamisse

Selgitamaks, kuivõrd tähtsustavad küsitletud firma edukuse seisukohalt töökeskkonna rolli, paluti neil hinnata, kumba kahest järgnevast väitest nad pooldavad, kas :

A. Hea töökeskkond on eeldus edukaks tegevuseks või

Mida enam on ettevõttes töötajaid, seda sagedamini on selles olemas või koostamisel ka tegevuskava töötingimuste parandamiseks.

Samas peame märkima, et tegevuskava puudumine ei pruugi veel tähendada seda, et töötingimusi ei parandata plaanipäraselt. Nii võib äri- ja isikuteenindusettevõtetest 48% ja kaubandusettevõtetest 49% tegevuskava puudumine tähendada ka seda, et töötingimustega on juba jõutud tegelda, need on korras. Samas 57% transpordi-, side- ja laomajanduse ettevõtetes tegevuskava puudumine töötingimuste parandamiseks, arvestades selle ala vastanute keskmisest negatiivsemaid hinnanguid oma ettevõtete töökeskkonnale, näitab pigem seda, et arenguruumi on ka suhtumise tasandil.

Ka väiksema töötajate arvuga ettevõtetes võib kava puudumine tähendada pigem seda, et töötingimused on korras - on ju väiksemad ettevõtted asutatud reeglina hiljem, nad tegutsevad vähem aladel, kus vajatakse suuri investeeringuid töötingimuste parandamiseks ja on mobiilsemad.

1.2.4 Töökeskkonna võrdlus sama tegevusala ettevõtetega

Võrreldes väikeettevõtetega, peavad oma töökeskkonda Eesti taustal sama tegevusala raames paremaks suuremad, 150 ja enama töötajate arvuga ettevõtted, kuigi just neile on Tööinspektsiooni poolt tehtud enam ettekirjutusi.

Kõige negatiivsemalt hinnati töökeskkonna erinevatest külgedest vaimset pinget, stressi. See on ka arusaadav, kuna antud faktor esineb praktiliselt kõikide tegevusalade ning erinevate suurusega firmade puhul, samal ajal kui näiteks töö füüsiline raskus või ohtlikkus esineb vaid osade tegevus- ja kutsealade puhul - esmajoones primaar- ja sekundaarsektori firmades. Hinnangud töötingimustele, töökohtade kujundusele ja olmetingimustele said kõige vähem negatiivseid hinnanguid - ka siin nägid enam probleeme primaar- ja sekundaarsektori ettevõtted.

1.3.1 Risk tervisele

Vastanutel paluti 10-pallisel skaalal hinnata ka oma töötajate tervise kahjustamise riski suurust.

Kõige sagedamini tuuakse ka tervist ohustava riskitegurina analoogselt töökeskkonnale antud hinnangutega esile vaimset pinget, seda eriti asutustes, äri- ja isikuteenindus- ning transpordiettevõtetes. Viimastel kaasneb vaimse pingega ka sundasend, monotoonsus, mida transpordiettevõtetest toodi esile kui kõige sagedasemat riskitegurit töötajate tervisele üle 60% juhtudel.

Kaubandusettevõtete esindajad hindavad sagedasemaks riskiteguriks puudulikku ventilatsiooni (30%), ehitusettevõtted füüsilist koormust (53%), tolmu (51%), puudulikku ventilatsiooni (42%) temperatuuri ning müra (39%).

Nii tööstus- kui primaarsektori ettevõtted nimetasid peamise riskitegurina töötajate tervisele müra (vastavalt 54% ja 78%). Primaarsektoris kaasneb sellega ka oht vibratsiooni (74%) ja füüsilise koormuse näol (68%) koos temperatuuride kõikumisega (59%) ja keskmisest sagedasema töö monotoonsusega (47%).

1.3.2 Töötajate haigestumine

Valdavalt peetakse õnnetuse põhjuseks töötaja hooletust, millele järgnevad töökohavälised põhjused - enamasti õnnetused teel tööle või töölt koju.

Keskmiselt on teinud iga ettevõte 1999. aasta jooksul 4,2 erinevat liiki kulutust. Ülekaalukalt rohkem firmasid on teinud kulutusi töö- ja olmetingimuste parandamiseks ning tööriietuse-isikukaitsevahendite ostuks. Keskmisest sagedamini on teinud erinevaid töökeskkonda ja töötajaid puudutavaid kulutusi primaarsektori ning sekundaarsektori ettevõtted, st need, kelle hinnangud oma ettevõtete töökeskkonnale on keskmisest madalamad.

Suurimad kulutused on seotud töötingimuste parandamisega - 95% tõenäosusega vahemikus 1,13-3,06 miljardit krooni, sellele järgnevad kulutused olmetingimuste parandamiseks - vahemikus 0,49-0,72 miljardit ning tööriietusele ja kaitsevahenditele - 0,22-0,4 miljardit krooni.

Kokku jäävad ettevõtete/asutuste poolt seoses töökeskkonna ja töötajate tervisega tehtud kulutused aastas 95% tõenäosusega vahemikku 3,45- 4,47 miljardit krooni.

1.4.1 Töökeskkonnas parandamist vajavad tegurid

Nimetatud muutuste tegemine eeldaks küllalt suuri investeeringuid. Vastanute poolt nimetati summasid vahemikus 2000 kroonist kuni 20-30 miljoni kroonini. Viimane tähendab sisuliselt uue hoone ehitust. Arvestades osaliselt vastanute poolt antud väga ligikaudseid hinnanguid ja asjaolu, et 67% kõikidest küsitletutest ei osanud nimetada konkreetset numbrit, mis neil kuluks muutuste tegemiseks töökeskkonnas, siis ei ole korrektne tulemusi laiendada investeeringuvajaduse väljaselgitamiseks Eestis tegutsevatele ettevõtetele tervikuna.

Selgitamaks, kes jälgivad ettevõtetes töökeskkonnaalast olukorda, küsiti ettevõtete esindajatelt erinevate spetsialistide ning sellealaste tööorganite olemasolu nende ettevõttes.

Alla 10 töötajaga ettevõtetes 81% ei ole töökeskkonna jälgimise või analüüsiga tegelevat isikut/nõukogu, 10-49 töötajaga ettevõtetest 38%, 50-149 töötajaga ettevõtetest 19% ning üle 150 töötajaga ettevõtetest puudub vastav spetsialist või nõukogu vaid 3%.

Vaadates, milliseks hinnatakse erinevate isikute kasutegurit töökeskkonna parandamisele kaasaaitamisel, näeme, et väga suureks hindavad vastavate isikute kasutegurit vaid üksikud firmad, kus vastav isik tegutseb, ning piisavaks pooled kuni ²/₃. Seega ei ole vastavad spetsialistid töökohtadel piisavalt rakendust leidnud.

Emor Omnibuss-küsitluse raames läbi uuringu 1500 15-74-aastase Eesti elaniku seas. Valim kujutab endast vastavas eas Eesti elanikkonna mudelit, olles esinduslik piirkonna, asulatüübi, soo, vanuse ja rahvuse osas.

Antud uuringu sihtgrupiks on töötav elanikkond, seepärast vastasid töökeskkonda puudutavale küsimustele igast 1500 valimisse sattunust vaid töötavad isikud, keda oli kokku 797.

2.1.1 Rahulolu oma ettevõtte/asutuse töökeskkonnaga

Kõige enam ollakse rahul suhetega töötajate vahel, samuti andis hinnangu "väga rahul" 30% töötajatest oma tööaja paindlikkusele. Oma firma töökultuuri ja töötingimustega on väga rahul vastavalt 15% ja 16% vastanutest ning üldiselt rahul 65% ja 61%. See on kõikide töötajate hinnang, mis iseloomustab erinevate ettevõtete töötajate hinnanguid. Vaadates erinevate tegevusalade ja töötajate arvuga ettevõte töötajate hinnanguid, siis saame öelda järgmist:

1. Suhetega tööl on keskmisega võrreldes enam rahul transpordi-side-laomajanduse sfääris töötajad (47% väga rahul). Teine seaduspära on see, et mida vähem on firmas töötajaid, seda paremaks hinnatakse suhteid töökaaslastega. Nii on kuni 9 töötajaga ettevõtete töötajatest suhetega tööl väga rahul 43%, 10-49 töötajaga ettevõtetes 32%, 50-149 töötajaga ettevõtetes 24% ja 150 ja enam töötajaga ettevõtetes vaid 23%. Ka tööl suhetega rahulolematute osakaal on suurim just kõige suurema töötajate arvuga ettevõtete grupis - 22% pole üldiselt või üldse rahul.
2. Tööaja paindlikkusega on keskmisest enam väga rahul olevaid töötajaid äri- ja isikuteeninduse alal (41%) ning keskmisest vähem primaarsektori (18%) ning sekundaarsektori ettevõtetest tööstuses (23%) ja ehituses (20%). Rahulolematute osakaal on suurim tööstuses (kokku 27%). Sõltuvalt töötajate arvust hindavad oma rahulolu tööaja paindlikkusega kõrgemaks analoogselt suhetega tööl väiksemate ettevõtete töötajad.
3. Töökultuuriga rahulolus sõltuvalt tegevusalast statistiliselt olulised erinevused puuduvad. Mõnevõrra enam on väga rahul töökultuuriga vastanud kuni 9 töötajaga ettevõtetest ja vähem rahul suurtes, enam kui 150 töötajaga ettevõtetes.
4. Töötingimused on see aspekt, millega rahulolematus võrreldes eelpooltoodud parameetritega oli kõrgem. Keskmisest enam on oma töötingimustega rahulolematud tööstuses hõivatud (kokku 33%). Primaarsektori töötajad ei ole võrreldes keskmisega enam rahulolematud (21%), kuid nende seas on oluliselt vähem oma töötingimustega väga rahul olevaid töötajaid (4%). Suure tõenäosusega tuleneb see asjaolust, et primaarsektoris hõivatutel on vähem töökohtade valikuvõimalusi juba oma elukoha tõttu. Valikuvõimaluste puudumisel reeglina oma rahulolematust otseselt ei väljendata, kuid madalamaks jääb rahulolu tingimustega. Töötajate arvust sõltuvalt puuduvad vastanute rahulolus töötingimustega olulised erinevused.

Vaadates rahulolu hinnanguid erinevate tegurite suhtes sõltuvalt vastanu positsioonist firmas - kas ta on ettevõtte juht, spetsialist, teenistuja-ametnik või tööline (oskus- ja lihttöölised), siis vähem rahul on töökultuuriga, töötingimustega ja ka tööaja paindlikkusega töölised. Erandiks on töötajatevahelised suhted, millega on enam rahul just töölised.

Vaadates aga juhtide/spetsialistide/teenistujate hinnanguid konkreetselt oma töö erinevatele külgedele, siis kõikide parameetrite osas, välja arvatud vaimne pinge, annavad nad võrreldes töölistega positiivsemaid hinnanguid.

Kõige positiivsem keskmine hinnang muude aspektidega võrreldes anti Eestis tööga hõivatud isikute poolt töö ohtlikkusele. Seda seetõttu, et oht tööl esineb sagedamini vaid üksikutes sektorites, esmajoones transpordi-side-laomajanduse ettevõtetes, mille töötajatest 40% hindas oma töö ohtlikkust 1-4 palliga, tööstuses-energeetikas andis 1-4-palliseid hinnanguid 34% ja keskmisest mõnevõrra enam ka ehituses.

Töötingimusi hindavad negatiivselt keskmisest oluliselt sagedamini primaarsektori ettevõtete, tööstuse ja ka ehituse töötajad ja positiivsemalt tertsiaarsektoris hõivatud, väiksema töötajate arvuga ettevõtete esindajad.

Olmetingimustele oma töökohal on võrreldes töötingimustega antud rohkem negatiivseid hinnanguid. 1-4 palliga, st halvaks hindavad töötingimusi 41% ehituses, 36% tööstuses ja 29% primaarsektoris hõivatutest. Kõrgeimad hinnangud töötingimustele anti aga tertsiaarsektoti töötajate poolt, eriti puudutab see äri- ja isikuteenindusettevõtteid.

Töökohtade kujundus sai keskmisest madalamaid hinnanguid samuti primaarsektoris ja sekundaarsektoris ning positiivsemaid hinnanguid tertsiaarsektoris hõivatute poolt. Sõltuvalt firma töötajate arvust olulised erinevused puuduvad.

Töö mõju tervisele hindavad kõige negatiivsemalt tööstuses ja transpordis-sides-laomajanduses hõivatud isikud (1-4 palliga vastavalt 33%, 26%).

Töö füüsiline raskus on kõige teravamalt probleemiks primaarsektori ettevõtetes (38% andis 1-4 palli), millele negatiivsete hinnangute hulgalt järgnevad 35%-ga tööstus, 30%-ga ehitus ja transport-side-laomajandus.

Vaimne pinge, stress on see töökeskkonna tegur, mis on saanud kõige enam negatiivseid hinnanguid nii tööandjate kui ka töötajate poolt. Seda esmajoones seetõttu, et kui muude aspektide osas esines enam probleeme primaar- ja sekundaarsektori ettevõtetes, siis pinge ja stress on iseloomulikud kõikidele sektoritele, kuid eriti tugevalt tertsiaarsektoris hõivatutele. Pinge ja stress on see töökeskkonna külg, mille puhul töötajate poolt antud negatiivsed hinnangud ületavad oma osakaalult positiivseid. Mida suurem on ettevõtte töötajate arv, seda kõrgemaks hindavad töötajad vaimset pinget. See võib tuleneda asjaolust, et väiksemates ettevõtetes maandavad stressi paremad suhted tööl.

Juhtivtöötajad/ spetsialistid toovad stressi põhjustavate teguritena kõige sagedamini esile suurt vastutust (22%), samuti klientidega suhtlemisest ja töö iseloomust tulenevat pinget.

2.1.2 Töö mõju tervisele

Kõrgeimaks peavad riski oma tervisele töölised - 40% kõikidest töölistest hindab riski tervisele 7-10 palliga.

Kõrgeimaks peavad riski haigestuda kutse- või muudesse tööga seotud haigustesse transpordi, primaarsektori, tööstuse ja ehituse alal töötajad, seda analoogselt tööandjate hinnanguga.

Riskitegurid tervise suhtes, nimetatuna vastanute poolt, on toodud joonisel 31. Vaid 15% töötajatest leiab, et nende töös pole riski haigestuda tööga seotud haigustesse. Ettevõtete esindajatest 18% hindas riski töötajate tervisele oma firmas puuduvaks. Keskmisest sagedamini hindavad riski tervisele olematuks analoogselt tööandjate hinnangutega äri- ja isikuteenindusettevõtete (22%) ja kaubanduse (19%) töötajad.

Tegevusalati hinnatakse riskitegurid tervisele erinevalt. Järgnevalt toomegi iga tegevusala grupi töötajate hinnangul välja kolm sagedamini nimetatud riskitegurit tervisele ja selle ala töötajate poolt nimetatud riskitegurite keskmise arvu.

Riskitegurid tervisele on:

• primaarsektori töötajate hinnangul füüsiline koormus (49%), müra (27%), vibratsioon ja temperatuur (23%) - kokku nimetati iga töötava isiku poolt keskmiselt 2,12 erinevat tervist ohustavat tegurit;
• tööstuse/energeetika töötajatele müra (53%), tolm (49%) ja puudulik ventilatsioon (35%);kokku nimetati keskmiselt 3,16 tegurit;
• ehitusel - tolm (57%), müra (47%) ja füüsiline koormus (39%), kokku 2,96 tegurit;
• transpordi-laomajanduse-side alal füüsiline koormus (39%), vaimne pinge (38%), müra (37%) ja vibratsioon (37%), kokku 3,03 tegurit.
• kaubanduses - vaimne pinge (39%), temperatuur (33%), puudulik ventilatsioon (18%), kokku 1,9 ohutegurit;
• äri- ja isikuteeninduse alal- vaimne pinge (42%), puudulik ventilatsioon (21%), sundasend-monotoonsus (18%), kokku 1,54 ohutegurit;
• haridus-, tervishoiu-kultuuri alal ja riigi- ning omavalitsusasutustes vaimne pinge (58%), valgustuse, temperatuuri, tolmu ja sundasendi probleemid (kõik 17%), kokku keskmiselt 1,96 ohutegurit iga alal töötava vastanu kohta.

Sõltuvalt sellest, kellena firmas töötatakse, hinnatakse riskitegureid samuti erinevalt. Nii on juhtivtöötajatel, spetsialistidel ja ka teenistujatel riskiteguritest kindlalt esikohal vaimne pinge (nimetatud 61%-46% poolt), töölistel aga tolm, müra ja füüsiline koormus (43%-38%).

2.1.3 Ootused töökeskkonnale

Juhtivtöötajad ootused on seotud keskmisest sagedamini ruumide laiendamise ja remondiga, kaasaegsete seadmete muretsemisega ning töökohtade organiseerimisega.

Ka töölised on võrreldes muude töötajate kategooriatega oma hinnangutes tööandja suhtumisele negatiivsemad.

Võrreldes üldpildiga on tööohutuse küsimustele pööratud enam tähelepanu transpordi (61%) ja tööstusettevõte (58%) töötajate hinnangul.

Töötingimusi on parandatud viimastel aastatel sagedamini teeninduse ja avaliku sektori ettevõtete töötajate hinnangul (43% ja 46%) ning harvemini primaarsektori töötajate hinnangul (16%).

Tervisekontrolli on teostatud sagedamini transpordi- (54%) ja tööstusettevõtete (40%) töötajatele, harvemini teeninduse (20%), kaubanduse (22%) ja primaarsektori töötajatele.

Uuringuid, mõõtmisi töötingimuste kohta on tehtud sagedamini transpordis (33%) ja tööstuses (31%) hõivatute ja oluliselt vähem primaarsektoris (12%) hõivatute hinnangul.

Esmaabi väljaõpet on korraldatud sagedamini transporditöötajatele (28%) ja harvem primaarsektoris (4%).

Tervisekindlustuslepingute sõlmimine on samuti sagedasem transporditöötajate (29%) puhul.

2.2.2 Töökeskkonna probleemidega tegelevad isikud ettevõttes

Nendest töötajatest, kes on teadlikud oma ettevõttes töötavast töökeskkonnavolinikust, hindavad teda vahendavat või olema valmis vahendama töötajate probleeme 56%. See tähendab, arvestades voliniku olemasolu ja tegutsemist, et ta eksisteerib töötajate probleemide reaalse või potentsiaalse vahendajana vaid 14% töötajate jaoks.

AS Emor poolt veebruaris-märtsis läbi viidud töökeskkonna uuringust selgus:

1. 95% Eestis tegutsevatest ettevõtetest/asutustest on Töötervishoiu ja tööohutuse seadusega kursis. Mõnevõrra madalam on informeeritus seaduse nõuetest väiksemates, alla 10 töötajaga ettevõtetes, kellest 9% ei olnud kursis seaduse nõuetega.
2. Kolmandik kõikidest ettevõtetest hindab oma töötingimusi täiesti vastavaks ja 46% üldiselt vastavaks seaduse nõuetele. Primaar- ja sekundaarsektori ettevõtted, samuti suurema töötajate arvuga firmad hindavad oluliselt vähem ja tertsiaarsektori esindajad oluliselt enam oma töötingimusi vastavaks seaduse nõuetele. Seda kinnitab ka asjaolu, et vastanute kinnitusel on Tööinspektsioon oma kontrolli tulemusel teinud ettekirjutusi just esimestele.
3. Ettevõtete esindajad on valdavalt seisukohal, et hea töökeskkond on eeldus edukaks tegevuseks, mitte taust, millele tuleb pöörata tähelepanu niivõrd, et see ei pärsiks töö tegemist. Enam veendunud on esimeses seisukohas suured ettevõtted ja tertsiaarsektori ettevõtted.
4. Töötingimuste parandamisel hindavad end töötajate ettepanekuid enam arvestavaks alla 10 töötajaga firmad.
5. Hinnates töökeskkonna erinevaid külgi, anti kõige enam negatiivseid hinnanguid tööst põhjustatud vaimset pingele ja stressile, mida esineb praktiliselt kõikidel tegevusaladel. Töö füüsilist raskust, mõju tervisele ja ohtlikkust tõid negatiivsena oma ettevõtte puhul välja 15%-18% vastanutest. Füüsiliselt raskeks pidas tööd 50% ja ohtlikuks 29% primaarsektori ettevõtetest.
   Tööandjate poolt antud hinnangud kattuvad suuresti töötajate hinnangutega töökeskkonna erinevatele parameetritele. Ka töötajad tõid kõige enam negatiivsena esile tööst põhjustatud stressi, vaimset pinget, primaarsektoris hõivatutest pidas tööd füüsiliselt raskeks 38%, olmetingimused ei rahulda esmajoones ehituses töötavaid isikuid (41%) ja töö mõju tervisele hinnatakse negatiivsemalt transpordi-side ning primaarsektoris hõivatute poolt.
6. Tööandjatest 9% hindab oma töötajate riski kahjustada tööl tervist küllalt suureks, töötajatest aga näeb oma töös riski tervisele ligi kolmandik. Tööst põhjustatud riski tervisele hindavad suuremaks oskus- ja lihttöölised. Riski haigestuda kutse- või muudesse tööga seotud haigustesse peavad suuremaks primaar- ja sekundaarsektori ning väiksemaks tertsiaarsektori töötajad. Analoogselt hindasid töötajate haigestumise riske ka vastavate sektorite ettevõtete esindajad.
7. Konkreetsed riskitegurid tervisele sõltuvad nii sellest, mis alal tegutsetakse, kui ka sellest, kellena ettevõttes rakendust leitakse. Primaar- ja sekundaarsektori ettevõtted ja ka nende töötajad näevad riskiteguritena keskmisest oluliselt sagedamini füüsilist koormust, müra, tolmu ja vibratsiooni, tertsiaarsektori puhul on mõlema poole arvates esmaseks riskiteguriks tervisele vaimne pinge, stress. Viimases näevad kõige sagedamini riski oma tervisele ka juhtivtöötajad, spetsialistid ning teenistujad (46-61%). Töölised nimetasid kõige enam riskiteguritena tolmu, müra ja füüsilist koormust (43-38%).
8. Ettevõtete hinnangul ei kujuta kutsehaigused ja muud töötajate terviseprobleemid nende jaoks häirivat probleemi. Vaid töötajate sesoonsed haigestumised häirivad ligi poolte ettevõtete tööd. Samal ajal on haigestumiste majanduslikku kahju püüdnud hinnata vaid 8% vastanud ettevõtetest, sagedamini suuremad ettevõtted. Kahju numbrilist suurust oskas seejuures välja tuua vaid 9 firmat, s.o 2% ettevõtetest.
9. Keskmiselt on iga tööandja teinud möödunud aasta jooksul 4,2 erinevat liiki kulutust töökeskkonna ja töötajate tervisega seoses. Enamlevinumad kulutused on töö- ja olmetingimuste parandamine, tööriietuse ja isikukaitsevahendite ostmine. Keskmisest sagedamini on teinud erinevaid kulutusi töökeskkonnale primaar- ja sekundaarsektori ettevõtted, st need, kelle hinnangud oma ettevõtte töökeskkonnale olid madalamad.
10. Võrreldes töötajate ja ettevõtete hinnanguid erinevate töökeskkonda ja töötajate tervise ja ohutusega seotud kulutuste tegemisele, kattuvad üldjoontes hinnangud tervisekontrollile suunamise, töökohtadel mõõtmiste tegemise, esmaabi väljaõppe, tervisekindlustuslepingute sõlmimise osas, mis on otseselt töötajatele suunatud meetmed. Töötingimuste parandamist toovad aga ettevõtted enam kui kaks korda sagedamini esile kui töötajad. See on põhjustatud sellest, et töötingimusi parandatakse tavaliselt kas osakondade, tsehhide või isegi üksikute ruumide kaupa, mis tähendab, et ettevõetu ei jõua kõikide töötajateni.
11. Ettevõtete/asutuste poolt töökeskkonnale ja töötajate tervisele tehtud kulutused möödunud aasta jooksul kokku on 95% tõenäosusega vahemikus 2,4-4,5 miljardit krooni. Suurimad kulutused on seotud töökeskkonna parandamisega, aastas 1,13-3,06 miljardit, kulutused olmetingimuste parandamiseks (0,49-0,72 miljardit) ning tööriietusele (0,22-0,4 miljardi krooni ulatuses). Tervisega seotud kulutustest on suurimad sportimisvõimaluste pakkumisele 113-215 miljoni krooni ulatuses aastas.
12. Pooled kuni kolmveerand firmadest, kes möödunud aasta jooksul ei teinud mingit konkreetset kulutust seoses töökeskkonnaga, peavad selle kulutuse tegemist vajalikuks. Erandiks on kindlustuslepingute sõlmimine töötajatele ja tööriietuse ost, mida vastavat kulutust mitteteinud firmadest peab vajalikuks vastavalt 35% ja 22%.
13. Tehtu peegelduseks on töötajate hinnangud, mille kohaselt 23% arvab, et tööandja püüab kindlustada võimalikult head töötingimused, 49% arvates jälgib tööandja, et põhiliselt oleks kõik korras, 19% hinnangul on tähelepanu töötingimustele pigem formaalne ja 5% arvates ei pöörata nende ettevõttes töötingimustele tähelepanu. Negatiivsemalt hindavad tööandjate tegevust tööstuses hõivatud.
14. Töökeskkonna-alase tegevuse korraldamiseks/jälgimiseks on vaid 42% ettevõtetes vastav spetsialist, sh 5% ka töökeskkonnanõukogu. Nende kasutegurit hindab kuni 2/3 vastanutest piisavaks ja vaid üksikud suureks.
15. Töötajatest veerand on kursis oma ettevõttes töökeskkonnavoliniku olemasoluga. Arvestades hinnanguid voliniku võimele vahendada töötajate probleeme tööandjale, eksisteerib volinik töötajate probleemide reaalse või potentsiaalse vahendajana vaid 14% töötajate jaoks. Seda kinnitab ka asjaolu, et töökeskkonnavoliniku või töökeskkonnaspetsialisti pole ettevõttes on pöördunud probleemidega kokku 4% töötajatest. Ülekaalukalt pöördutakse töökeskkonnaküsimustes kas ettevõtte juhi või osakonnajuhataja/otsese ülemuse poole.

Ettevõtete jaotus valimis planeeriti piirkondade (Tallinn, muu Eesti) ja tegevusalatüüpide (primaarsektor, sekundaarsektor ja tertsiaarsektor) lõikes proportsionaalsena. Töötajate arvu lõikes aga kasutati mitteproportsionaalset väljavõttu, seda eesmärgil saada ka suurematest ettevõtetest analüüsitavat gruppi.

Üldpildi saamiseks kasutati kaalumist vastavalt valimibaasis esinevale jaotusele töötajate arvu järgi.

Valimi tabelid on toodud aruande lisas.

Küsitlus viidi läbi perioodil 28.02.-07.03.2000.a., kasutades arvuti abil juhitavat telefoniintervjuud Ci3 WinCATI, mis jälgib valimi kasutamist ja intervjuu suunamisi. Uuringu läbiviimisel osales 4 Emori küsitlejat. Intervjuu keskmiseks pikkuseks oli 14,9 minutit.

Kokku tehti intervjuude tegemiseks 1000 numbrivalimist, valides kasvõi kord 974 erinevat telefoninumbrit. Sellest:

• tehti 402 intervjuud;
• 14 - keeldus intervjuust;
• 40 - vajalik isik polnud küsitlusperioodil kättesaadav;
• 404 - ei saadud kontakti (telefon kinni, ei vasta);
• 78 - toodud telefonil ei vastanud valimis olnud firma;
• 36 - kvoot täis.

Vastajaks firmas oli isik, kes täidab töötervishoiu- ja tööohutusalaseid ülesandeid kas siis töökeskkonnaspetsialisti või ettevõtte juhi näol.

AS Emor poolt läbiviidavate Omnibuss-tüüpi uuringute üldkogumi moodustavad Eesti Vabariigi alalised elanikud vanuses 15-74 aastat (seisuga 01.01.99 kokku 1 102 842 inimest).

Valimi suurus, st ühe uuringuga hõlmatud küsitletavate hulk on 500 (504) inimest. Antud uuring viidi läbi kolme Omnibussküsitluse raames, kokku 1500 valimiga.

Valim on moodustatud "isekaaluvana", st kasutatakse üldkogumi proportsionaalset mudelit, kus kõik küsitletud inimesed esindavad võrdset arvu üldkogumi inimesi. Küsitlustöö käigus kujunenud valimi sotsiaaldemograafilist struktuuri soo, vanuse, rahvuse ja elukoha lõikes võrreldakse selle vastavate statistiliste näitajatega üldkogumi kohta ning vajadusel kaalutakse sellele vastavaks.

Küsitleti arvuti abil tehtavate personaalintervjuude (CAPI) meetodil.

CAPI intervjuu puhul on ankeedi küsimused sülearvuti ekraanil ja vastused sisestatakse kohe arvutisse. Filtrid ja roteerimised on programmeeritud, vähendades nii vigu küsitlemisel.

Küsitlustöös osales igal kolmel küsitluskorral 38 vastava ettevalmistuse saanud ASi Emor küsitlejat.

Kokku külastasid küsitlejad 1500 isikuga kontakteerumiseks 2983 aadressi, kus:

• 1510 juhul viidi intervjuu läbi;
• 712 juhul ei olnud kahe külastuskorra järel kedagi kodus;
• 248 juhul oli kodusolija on vanem või noorem kui küsitluse vanusepiirid ette näevad;
• 513 korral keelduti vastamisest või sobiv isik oli vastamisvõimetu.

Andmete töötlemisel kasutati mõlema uuringu puhul statistikapaketti SPSS for Windows ver. 6.1.

Kõigi küsitletute (800 inimest) hinnangute maksimaalne, juhuvaliku protseduurist tulenev võimalik viga ei ületa ±3,5% taset usaldusnivool 95%.

Kui soovitakse vaadelda väiksemat sihtrühma, siis tuleks tulemuste kasutamisel arvestada suurema võimaliku veaga, mis ei ületa aga ±10%, kui sihtrühma esindab 100 vastajat. Tulemuste usalduspiiride hindamise tabel protsenthinnangute puhul on toodud allpool.

B Ankeedid

C Joonised